Gaasitoru viib piiramisrõngasse

Tervitan Äripäeva algatatud küsitlust "jah või ei Vene-Saksa gaasitrassile?" ja vastan kindlalt "ei". Poliitikute meedia kaudu vahendatud sõnumeis põhjendatakse eitava vastuse andmist Vene-Saksa gaasijuhtme rajamisele ja eeluuringutele eelkõige poliitiliste (pigem kahjuks, kui kasuks töötavate), mitte teiste oluliste argumentidega, mis teeks meie otsuse mõistetavamaks maailmale ja tõmbaks ka Läänemeremaad meie kampa.

Eesti otsus tuleb müüa maailmale ennekõike selles võtmes, et Läänemerre ei tohi üldse kavandada sellise iseloomuga hiigelrajatist, mis jagab Läänemere pikuti pooleks ja vajab merevee süvakihtide, hõljumi ja pinnase liigutamist suurel alal. Ei tohiks lubada ka ulatuslikke uuringuid, mis nõuavad aktiivset laialdast tegevust põhjavetes, hõljumis ja pinnases.

Üks oluline argument on Läänemerre maetud tuhanded tonnid keemiarelva ning kümned tuhanded meremiinid. Need ei pruugi täna asuda seal, kuhu kunagi maeti. Rootslased näiteks on miinide ja keemiarelva aspekti asjatundlikult rõhutanud. Miinide ja kemikaalilademete "hauarahu" rikkumine käivitab viitsütikuga pommi kogu trassi ulatuses. Riske ja neist tulenevaid ohte on palju, need võivad realiseeruda ja kahjustada merd nii uuringute, ehituse kui ka hilisema ekspluatatsiooni ajal.