Virmalised, tundra ja porod Kuusamo sügises

Kaido Einama 26. oktoober 2007, 00:00

Helsingist on Kuusamosse üle 800 km. Seda vahemaad saab läbida lennuki, auto ja rongiga. Ja autoga saab kohale nii oma ratastel kui rongis sõites. Viimane on muidugi kõige kallim, kuid kohapeal ka mugavaim - veeretad sõiduki pärast voodiööd rongi pealt maha ja sõidad, kuhu tahad.

Kuusamo ümbruses leiab nagu Soomes ikka tohutult järvi. Lisaks on Eestist ligi tuhat kilomeetrit põhja pool asuvatel laiuskraadidel mets kiduram ja päike madalamal - varsti hakkavad polaarööd ja lumigi on iga hetk maha tulemas.

Kuusamos pole tegelikult ühtegi kuud aastas, mil ei võiks lund sadada - üksikutel suvedel on ka juulikuus maa valge, rääkimata muust ajast.

Meie bussireis algas septembri viimastel päevadel ligi 20kraadisest Helsingist. Hommikul oli Kuusamos maa küll veidi kohmetunud, kuid niipea, kui seal tunduvalt madalamal kulgev päike taevasse sai, tõusis temperatuurgi kärmelt kümne kraadi ligi.

Loodusfotograafidel on Kuusamo kandis jahtida palju kohalikke loodussümboleid - laanenääri (soome keeles kuukkelit), põhjapõtru, virmalisi ning tumepunaseid päikeseloojanguid.

Looduse Omnibussi korraldatud foto- ja muidumatka osalised seekord kõike seda ka said - ööbides Kurkijärve kaldal kohalike loodusfotograafide lemmikpaigas, võis hommikul uniselt majast välja astudes kohata ka laanenääri.

Selle linnu tunneb kergesti ära, sest ta on ilus, suur, värviline ja väga ablas. Lisaks ka uudishimulik. Just uudishimu tõttu on kohalikud matkajad ja looduspiltnikud peatuskohti n-ö sisse söötnud - jätnud toitu laagripaikadesse ja lõkkekohtadesse, et laanenäärid oma igapäevastel toiduotsingutiirudel need paigad oma kohustuslike kontrollpunktide hulka määraksid.

Seega võib matkaja tihti kohata laanenääri tundramaastikel ja okasmetsades. Lind sööb kõike - nägime teda isuga näiteks kärbseseent kugistamas.

Põhjapõtradega on Kuusamos ja üleval pool (paarisaja kilomeetri kaugusel on jõuluvana kodu Rovaniemi) veelgi lihtsam. Porod ehk põhjapõdrad jõlguvad jultunult lausa mööda maanteid, mistõttu peab suhteliselt ettevaatlikult sõitma. Tegemist on pea kodustatud loomadega, kes inimest ja autosid eriti ei pelga.

Esimestel päevadel peatutakse põtrade juures kindlasti suure elevusega ja pildistatakse, mida kauem aga kohapeal olla, seda rohkem muutuvad põdrad igapäevasteks nagu teed ületav lehmakari.

Virmalistega on keerulisem. Neid sisse sööta ega kodustada ei õnnestu. Virmalised on Kuusamo laiuskraadil sagedased - selge ilmaga näeb neid pea alati. Ja paremini kui silmaga vaadates jäävad need peale digikaamerate pika säriga piltidele - ka siis, kui silm taevas lainetavaid "kardinaid" vaevu märkab.

Matkarajad on Soomes tunduvalt rohkem rahvastatud kui Eestis. Kui meil võib matkarajal rännata päeva, kohtamata vastutulijaid, siis Kuusamo radadel on kõndijaid tihedalt, eriti nädalavahetusel.

Kuidas eristada soomlasest matkajat välisturistist? Eks ikka matkakeppide järgi. Pea kõik soomlased harrastavad matkates kepikõndi. See on massisport, mis haarab ka lapsi ja raukasid.

Kuusamo ümbruses on üks kuulsamaid Põhja-Soome matkaradu Karhunkierros, mis asub 270ruutkilomeetrises Oulanka rahvuspargis. Rada on üle 70 km pikk ja nagu nimi ütleb, kulgeb metsikutes karudele meeldivates paikades.

Kui seda kolme kuni seitsme päevaga läbitavat maratonrada ei soovi kaugel maal karude-põtrade keskel ette võtta, võib minna kohe raja lõpuossa. Seal, Oulanka looduskeskusest algab vaid kilomeetrine retk võimsate kärestike juurde.

Need kulgevad sügavates graniitkaljudes ja kõige lähem - Kiutakönkä - on kuulus selle poolest, et esimese languse all asub Soome suurimaid kosekeerisest sündinud looduslikke katlaid. Neis kohtab mõnikord ka suuri ümmargusi nn veskikive, mille on pannud pöörlema ja ümaraks lihvinud jääaja lõpust voolanud kärestikuveed.

Kuusamo kandis saab ka mägironimist teha - tõsi, muidugi kepikõnnina. Iivaara mäelt näeb kümnete kilomeetrite kaugusele ja üle metsade paistab ka Venemaa.

Iivaara tõusu alguses pole muud kui parkimisplats ja tualetid, nii et päevavarustus maksab ise kaasa võtta. Kuna tegemist on kiiresti muutuva kliimaga, soovitab infotahvel mäe jalamil retke mitte alustada, kui on kahtlus ilma kiirest muutumisest või kui hakkab pimedus saabuma.

Rada pole raske ka vanuritele, keda kohtab jalutuskeppidega päris mäe otsaski. Kaks kilomeetrit pikk ja 300 m üles kulgev rada on küll väga kivine ja konarlik, kuid jäävabal ajal läbitav isegi mägirattaga. Mäe tippu jõudes näeb Soome poolel lugematut hulka järvi okaspuumetsade vahel ning idasuunal võib pikksilmaga leida mõne Vene piirivalvetorni.

Tõsisem tundramaastiku retk ootab Kuusamost 40 km põhja poole Riisitunturi looduskaitsealal. Võrreldes Iivaarale tõusmisega on rada pikem, aga mitte nii kõrgele ronitav. Algab see rahuliku metsarajaga, muutudes järk-järgult kivisemaks ja kõrgemaks. Retkel ootavad ees mõnesajameetrise absoluutse kõrgusega künkad.

Rajal näeb erinevaid tundramaastikke alates põhjalale iseloomulikest küpressisarnastest kitsastest, tihedatest ja kõrgetest kuuskedest kuni mäe tipus asuvate lagedate väljadeni, mida Eesti turist võib liigitada rabaks. Samas sellist värvidemängu nagu tundras, sügisel meie rabades pole.

Tundramaastik on tavaliselt graniitkaljudel ja laukana tunduvad lombid paljastavad kristallselges vees kivise põhja. Rajal on ka lõkkeplatsi ja puudega varustatud matkaonn, kus saab tasuta ööbida.

Soome matkaradadel käijate Eestist erinev komme on jätta lõkkes tukid suitsema, et järgmine matkaja saaks tule kiiresti üles vaid puid lisades. Selleks on lõkkeasemed kivist alustel. Nägime aga paaris kohas, et omasoodu hingitsev lõke oli hiilinud ka ümbritseva metsa alla. Käreda pakasega võib selline veel hõõguv tulease siiski väga abiks olla.

Värvilisest tundrast võib leida ka erkoranže kive - need pole kellegi performance-kunstniku värviga ülevõõbatud maamärgid, vaid vetikatega kaetud rahnud, samuti üks Kuusamo loodussümboleist.

Et Põhja-Soome looduses häid pilte teha, tuleb enne metsa minekut kindlasti ära käia Kuusamo turismiinfokeskuses ehk i-punktis.

Seal on väljapanek Soome ühel kuulsaimal loodusfotograafil Hannu Hautalal, kes aastakümneid Kuusamo loodust on pildistanud.

Hautala interaktiivsel näitusel saab puutetundlikul ekraanil näha tema pilte alates 1960ndatest. Infoletis müüakse raamatut, kus kirjas tuntud loodusfotode koordinaadid. GPSi kasutajad võivad need punktid asukohamäärajasse sisse toksida ja väikese otsimisvaevaga kohale sõita. Nii võib igaüks üritada teha oma pilti samasugusest vaatest, nagu on teinud kuulus looduspiltnik.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:50
Otsi:

Ava täpsem otsing