Surnud jutustavad oma elust
Vaikse ookeani saartele maetud inimeste kummalised matmisasendid ning hammaste analüüs annavad arheoloogidele vihjeid kunagiste inimeste eluviiside kohta.
Inglismaa Durhami ülikooli uurimisrühm analüüsis 17 Vaikse ookeani saarte vanimatest matmispaikadest väljakaevatud kummalistes matmisasendites luustikke ning surnute hambaid. Enamik surnuist oli maetud peaga lõuna poole, ühe surnu rinna peale oli asetatud kolm kolpa, kirjutas Science Daily.
Analüüsitulemused viitavad sellele, et vähemalt osa maetutest olid kaugelt Kagu-Aasiast sisse rännanud immigrandid.
Ajakirjas American Antiquity avaldatud uurimuse käigus analüüsisid Durhami, Otago ja Austraalia rahvusliku ülikooli teadlased hammastelt võetud proovidest strontsiumi, süsiniku ja hapniku isotoope. Nende põhjal saab välja selgitada hammaste kunagise omaniku päritolu, menüü ning tõenäolise joogivee allika.
Eristus kaks rühma: enamik inimestest toitus peamiselt kohalikest taimedest ning mereandidest, väiksem grupp aga maismaalt pärit toidust, mistõttu järeldati, et nende puhul võis tegemist olla sisserändajatega. Sisserändajate hapnikutase oli kohalike skelettidega võrreldes tunduvalt kõrgem, seega arvatakse, et nad võisid olla pärit kaugematelt troopilistelt Vaikse ookeani saartelt.
Durhami ülikooli antropoloog ja uurimuse esimene autor Alex Bentley selgitas: “Kombineerides andmed nende inimeste matmisviisi ning võimaliku päritolu kohta saame üsna palju oletada tolleaegse ühiskonna sotsiaalse keerukuse kohta. Kuigi nad läbisid mere peal pikki vahemaid, olid nad ikkagi pigem põllumehed kui kalastajad.”
“Eelajalooliste Vaikse ookeani meresõitjate kummalised matmisasendid näitavad, et kohalikud suhtusid tolle aja kohta uskumatult osavatest meresõitjatest immigrantidesse suure austusega,” lisas Bentley.
Iidse matmispaiga avastas Austraalia rahvusliku ülikooli ja Vanuatu rahvamuuseumi uurimisrühm eesotsas Matthew Spriggsi ja Stuart Bedfordiga 2003. aastal. See asub Vanuatus, Efate saarel Teoumas, mis paikneb Austraalia ja Fidži vahel. Rühm avastas 50 matmispaika, mis kahekordistas Vaikse ookeani saarte varajaste asukate hauakohtade leidude arvu.