Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Propagandalõvid ja -lambad
Pärast seitsmeaastast vaheaega istus tunnustatud näitleja ja režissöör Robert Redford taas lavastajatoolile ning valmistas filmi sellest, kuidas sünnivad üht riiki ja ka maailma mõjutavad otsused.
Suures osas kahekõnena ja ruumis üles võetud film portreteerib kolmes tegevusliinis erinevaid osi ja rolle Ameerika ühiskonnast.
Valvekoerast ajakirjandust, mis seisab reporteri tasemel objektiivsuse eest, kuid taotleb juhtide tasemel sensatsiooni ega julge analüüsida või peavoolule vastu astuda; tulevikupoliitikut, kes on liiga enesekindel ega oska õppust võtta ajaloo ebaõnnestumisest; Ameerika noort, kellel tekivad eksistentsiaalsed mõtted selle üle, mis on oluline, mis mitte; õpetajat, kes meeleheitlikult potentsiaali ja tulevikku päästa püüab, ning kaht noormeest, kes ohverdavad maailma tarbimisliidrist riigis oma helge tuleviku selleks, et nende kodumaa oleks parem.
Kõlab ilusasti ja üles on ka võetud huvitavalt. Igav ei hakka, kuid samas on midagi viltu.
Filmi lõppedes jääb suhu kehv mekk, propagandamaitseline. Ehkki on süsteemile vastu võitlev ajakirjanik, kes ei usu kõike, mida poliitikud ette söödavad, jääb tema umbusk ja roll selle paatose varju, mida film pakub. Samuti lavastaja mängitud õpetaja püüe päästa noori mõttetust sõttaminekust. See kõik jääb nõrgaks ja alt kumab ikkagi läbi koputus USA noorte südametunnistusele, rõhutades, kui oluline on oma riik ning selle eest seismine. Ehk individualismi asemel ruulib kollektiivsus.
Samuti jäävad vastuseta küsimused, mis viis Tom Cruise'i kehastet senaatori sarnaste otsusteni, mis Vietnami sõjas USA-le hävitava lüüasaamise tagasid. Või mis siis sai Meryl Streepi mängitud kogenud ajakirjanikust, kes julges süsteemile vastu astuda ning kahelda.
Igal juhul on teos ajal, mil Ameerika on oluliselt maha mänginud võimalused, mis 11. septembri terrorirünnakutega kaasnesid, saada respekteeritud suuremaks vennaks, hästi ajastatud. Lisades siia ka ebaedu riigi ette võetud sõjalistes aktsioonides, jääb teosest mulje kui katse päästa, mis päästa annab. Õnnelikku lõppu siiski ei ole.