Demokraatiani veel pikk tee minna

Igas inimeses on suuremal või väiksemal määral peidus juht. Osa meist on juhtimiseks liiga tagasihoidlikud, teistel, andekatel inimestel puudub jällegi mentaalne väljakutse inimrühmi ning organisatsioone juhtida. Paljud noored tahavad saada juhiks, arvates, et see on mingisugune mõnus tegevus, mis pakub võimalust hästi elada. Viimasega võib nõustuda. Pealegi, sõna "juht" kõlab ju hästi ning meeldib eelkõige meie egole, meie tõelisele loomusele ilmselt mitte nii väga.

Vale on see, kui kellelgi on juhiks saamine eesmärk. Inimesed, kes nii mõtlevad, kukuvad tulevikus läbi, varem või hiljem. Miks? Sest nende eesmärk on juhtida, mitte niivõrd väärtust luua. Alluvad on nende jaoks vahend millegi saavutamiseks. Need on juhid, kes lähevad sõtta medalite pärast. Aastaid tagasi Ricardo Semleri raamatut "Ketser" lugedes tundusid sealsed võtted utoopilised, kuid nüüd ma enam nii ei arva.

Kui Gareth Jones esitas küsimuse: "Miks keegi peaks tahtma, et sina neid juhiksid?", siis raamatust "Ketser" lähtudes, pole selle küsimuse esitamine ühelegi juhile kohustuslik, sest juhi valivad alluvad, mitte ei määrata teda ülevalt poolt.