Stuebingi esmaseks ülesandeks oli saada ülevaade, kes nendes metsades elavad. Uurijad loendasid habesigu, hirvi, väikseid imetajaid, linde, konni, kalu, kiile ning on nüüd jõudnud järjega seenteni. Iga liigi puhul pannakse kirja, kus teda nähti, kas tegemist on endeemiga (elab ainult selles piirkonnas) ning kas see kuulub ohustatud liikide nimekirja.
Siiani on leitud üle 400 liigi selgroogseid, kelle hulgas on ka karusid, makaake, leopardkasse, manguste, sipelgaõgijaid ja okassigu. Leitud on 18 teoliiki, mida pole kirjeldatud kusagil mujal maailmas. „See projekt on minusse süstinud palju optimismi, sest vaatamata ulatuslikule põllupidamisele ning metsade hävitamisele on elusloodus veel ikkagi väga rikkalik,” ütles Stuebing.
Kuidas suuremahuline akaatsiaistutamine mitmekesisust mõjutab, on raske ennustada. Mõned kiskjad, konnad ja oravad kohanevad istutatud metsadega paremini kui linnud, nahkhiired ja maod. Kuna akaatsiaraiumisega on seotud suur raha, pole tõenäoline, et valitsus on nõus bioloogilisele mitmekesisusele loovutama veel suuremaid alasid. Looduskaitseliste ja majanduslike huvide põimimine on aga igatahes samm õiges suunas.
Stuebing lisas: „Projekt tundub igati jätkusuutlik ning ma tõepoolest usun, et ka bioloogiliselt võiks see mudel töötada.” Kui tal on õigus, saavad tema loodud mudelit rakendada säästlikud arendajad kõikjal maailmas. Vahest on siiski võimalik hoida tasakaalus inimeste vajadused ning metsik loodus.
Kui plaan õnnestub, saaks seda kopeerida ka muudesse piirkondadesse, kus üksteisele vastanduvad kasvav rahvastik ja kaitset vajav elusloodus.