Metsatööstus teelahkmel

Kui kümmekond aastat tagasi mõned murelikud kodanikud küsisid, ega me oma metsatööstust liigselt suureks ei aja, peeti neid mõttetult pessimistlikeks. Odav puit arvati olevat midagi enesestmõistetavat, mis iialgi otsa ei saa. Kümmekond aastat hiljem süüdistavad tollased optimistid kõiki teisi, mitte enda valesid otsuseid. Ent odava puidu aeg on Eestis paratamatult möödas, oleme nüüdseks ka selles mõttes üks igav Euroopa riik. Aga puidutööstuses valitsev meeleolu on pigem ärev kui igavlev.

Kas kujunenud olukord on ka riigi mure? Osalt kindlasti, sest tööhõive vähenemine majanduse üldise jahtumise ajal ju ei rõõmusta. Ka on maakohti, kus saekaater või mööblitöökoda on olulisim toimiv majandusüksus. Puidutööstus on kohalikku taastuvat tooret tarbiv majandusharu, seega jätkusuutliku majanduse loomulik osa. Ent jätkusuutlik on vaid selline metsatööstus, mis on kooskõlas metsa ökosüsteemide ja puiduturu võimalustega. Kui puidutööstus arvestas suuremate kogustega kui metsast võtta või odavama hinnaga kui turult saada, ei saa neid probleeme riigi kaela veeretada.

Riik saab ja peab lahendama eelkõige enda tekitatud probleeme. Praegune metsaseadus on üldiselt hea ning regulatsioon selles vajalik, tagamaks metsakasutuse jätkusuutlikkust, kuid mõni asi on siiski üle reguleeritud. Eriti ahistab mõni kehtiva seaduse säte väikemetsaomanikke. Seetõttu sooviski Erakond Eestimaa Rohelised mullu algatatud seadusemuudatusega kehtivat regulatsiooni liberaliseerida. Kavandatud seadusemuudatus jätnuks valiku lageraie-,

turberaie- või valikraiepõhise majandamise vahel tulundusmetsas omaniku teha. Samas suurendaks eelnõu tulundusmetsas ilma metsamajandamise kava ja metsateatiseta raiuda lubatud puidu aastamahtu. Väikemetsaomanikele ja väiketööstustele oleks see kahtlemata soodne. Paraku ei leidnud algatus valitsuskoalitsiooni toetust ja hääletati arutamata menetlusest välja. Loomulikult ei kadunud probleemid kuhugi ja seega tuleb metsaseaduse juurde tagasi tulla.

Ent näiteks Estonian Celli muresid see ei leevenda. Nende murede tegelik põhjus on hoopiski riigi garantiile rajatud äriplaan. Riik lõi firmale kunstlikult soodsa tegevuskeskkonna, kohustades Riigimetsa Majandamise Keskust müüma haavapaberipuud ebaloomulikult odava hinnaga. Mõistetavalt täidab RMK ebasoodsat lepingut vaid kohustuslikus ulatuses ega soovi firmat ühegi tihumeetriga doteerida. Turumajanduses on ka ülimalt veider pidada riigi kohustuseks varustada tööstust puiduga alla turuhinna. Jätkusuutlik tööstus peab suutma osta tooret turuhinnaga.