Investeerimine kuulub Karu mõttelaadi juurde

Sander Karu hakkas investeerimisega tegelema kohe selle võimaluse tekkides. Koos Eesti majanduse arenguga on ka tema jõudnud läbi elada häid ja vähem edukaid aegu.

Ta meenutab 1997. aastat, mil ühel päeval 50protsendilise võimendusega ostetud aktsiate väärtus võis paari päeva pärast kukkuda poole võrra. "Hetked, kui kõik oli nullis ja samas tuli repolaen (aktsiate tagatisel võetud laen - toim.) tagasi maksta, polnud kindlasti meeldivad. Aga seda ei olnud, et masendus tekiks," ütles ta. "Tegemist on ikkagi meeldiva hobiga. Kes käib šoppamas, kes teeb midagi muud. Mina mängin aktsiatega."

Karu ei loe end sellise investeerijatüübi hulka, kes börsil toimuvat iga päev pingsalt jälgib. "Kui on suuremad tõusud või langused, siis ikka vaatan. Aga mõnikord ei tegele sellega jälle tükk aega."

International University Audentese õppejõuna teab Karu, et ka noored on huvitatud oma tulevikku investeerimisest, aga seda eelkõige teadmistesse panustades. "See on tegelikult tunduvalt olulisem ja parem investeering. Kui see on tehtud, siis muud investeeringud on asjade loomulik jätk." Loengutes Karult nõu kapitali paigutamiseks küll otse ei küsita, aga jututeemaks on see tulnud küll. "Teatud juhtudel, kui mu õiglustunne ütleb, et mõnele firmale tehakse liiga, siis ütlen oma arvamuse välja. Ja ka selle, kuhu ma olen viimasel ajal investeerinud või kus mul mõned orderid ootavad."

Oma mõttelaadi peab Sander Karu tulemuslikkusele orienteerituks. "Minu jaoks pole säästmine kunagi raske olnud. Meil tuleb alati teha valikuid, aga põhiline on see, et kõike ei pea praegu ära tarbima." Seda mõttelaadi on õpetanud Karu ka oma neljale tütrele. Nii said lapsed nätsuraha, mille võis kas kohe maiustuste peale kulutada või isa kätte n-ö intresse koguma jätta. Samuti on lapsed õppinud suuremate kulutuste jaoks aasta algul eelarvet koostama. Säästlikkuse kasvatamiseks tuli asjatult põleva lambi eest aga maksta paar trahvikrooni. Ta usub, et sellised reeglid õpetavad lapsi säästlikumalt elama ning iseseisvalt majandama. Tulemused ongi näha: kaks vanemat tütart on õppinud isa käe all ka investeerima. "Praegu on nad seda isegi minust edukamalt teinud," märkis Karu, uhkusenoot hääles.

Isa on meid kasvatanud põhimõttel, et ei tasu praegu laristada, vaid tuleb tuleviku peale mõelda. Siis saab hiljem rohkem kulutada.

Alates sellest ajast, kui ma kooli läksin, on meil kodus kord, et kui tule asjata põlema jätad, tuleb maksta väike trahv. Nüüd on mul juba harjumus, et kustutan tuled enda järel ära.

Aasta alguses tuleb meie pere lastel teha endale eelarve - panna kirja oma suuremad kulutused. Mul on need tavaliselt ühed ja samad, nii et see ei ole eriti raske. See on hea, kui oskad oma kulutusi planeerida.

Isa juhendab vanemaid õdesid ka investeerimisel. Mina sellest veel väga palju ei tea. Arvan, et kui kunagi ise lapsevanemaks saan, siis kasvatan oma lapsi samade põhimõtete järgi.