Kas Eesti riigis ongi kõige olulisem teenida miljoneid?

Äripäeva 24. jaanuaril ilmunud artiklis "K-korterite müügist võinuks teenida sadu miljoneid kroone" püstitatud sundüürnikele n-ö odavate korterite müügi arutelu peaks ikkagi algama omandireformist - selle tulemid millegipärast kipuvad kas ununema või on teema lihtsalt ebamugav parempoolsetele ringkondadele. Tuletaksin siiski meelde lähiajalugu - enne omandireformi oli enamik Eesti elanikest võrdses seisuses: riigiüürnikud. Kuid hoolimata üürniku staatusest oli see elukoht neile ka koduks. Kodutunne saab tekkida ainult siis ja ainult siis, kui tead, et sinu elukohaga midagi halba ei saa juhtuda, et sind ühel ilusal päeval sealt välja ei tõsteta.

Põhiseaduse N 12 ütleb: kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Omandireformi puhul tähendab see, et kui ühed riigipinna üürnikud said eluaseme erastada, siis täpselt samasugune õigus samasugustel tingimustel seda teha on ka ülejäänutel. Ja kui riik on otsustatud osa üürnike kodudest endistele omanikele tagastada, siis tuleb riigil see kodust ilmajäänutele kompenseerida. Sisuliselt tähendab see kas rahalist kompensatsiooni samas vääringus või siis samaväärse elamispinna vastuandmist. Vastasel korral on tegemist osa elanikkonna alavääristamisega (sellega on kaasa läinud ka meie meedia), nende põhiseaduslike õiguste eiramisega.

Omandireformiga aga jagati Eestis (mida kiputakse õigusriigiks nimetama) inimestele korterid, maju - kodutunnet, kui ütleme pühalikumalt - loteriiga.

Kelle eluasemele ei tulnud endise omaniku tagastamistaotlust, see sai endale kodu! Miks keegi ei tuleta enam meelde, millise hinnaga see kodutunne siis saadi, nii nagu praegu peaaegu iga päev kriitiseeritakse, kui odavalt sundüürnik nüüd korteri on saanud. Meedias käib ikka tekst, et oi, kui palju n-ö kellegi äriline külg kannatada on saanud... Justnagu see oleks olulisem kodutundest, mille tugevalt viltuse omandireformi tõttu kaotasid tuhanded.

Kellele tuli omaniku taotlus, see sai jalaga.... ja meie meedias austava nimetuse sundüürnik! Keegi ei vaidlusta inimeste õigusi oma omandile. Kuid seda tulnuks (tuleks?) lahendada vastavalt põhiseadusele.

Allakirjutanu pole sugugi omandiõiguste vastu. Kuid see ei peaks andma õigustuse automaatsele erastamisele, uurimata, kui suures osaluses too kunagine omanik nüüdseks ikkagi on (võibolla on tollest omandist vaid tühine osa makstud). Ja 50 aasta jooksul tehtud kapremontideta ja üürniketa poleks näiteks tagastatavatest puitmajadest suurt midagi järel. Ka pole kedagi huvitanud, kas need, kes olid deporteeritud Vene-Saksa kokkuleppe järgi Saksamaale, olid juba Saksa riigilt (kuhu Venemaa selleks teadaolevalt kopsakaid summasi kandis) kompensatsiooni saanud.

Deporteeritute ja nende pärijate tagastamistaotluste tõttu sai kosutava täienduse sundüürnike nimistu veel ca 1,5 aastat tagasi. Nimelt kehtis sinnamaani veel seadusesäte, et Ven-/Saksa deporteeritute nimekirjas olevate sakslaste majade küsimus lahendatakse riikidevahelise lepinguga. Meie riik on aga nii rikas ja uhke, et asja põhjustajatega (Saksamaaga, Venemaaga) seda ei sõlmitud. Parlamendis lahendati küsimus väga lihtsalt - lõpetada too riikidevahelise lepingu sõlmise kohustus ning segav erand omandireformis lihtsalt tühistada. Ja jällegi asi lahendatakse juurdetekitatud sundüürnike õiguste arvelt (kulul).

Tühistamisotsust veeratati kui kuuma kartulit - parlament võttis vastu, president Rüütel leidis selle olevat õigusevastane ja lükkas tagasi. Parlament võttis jälle vastu - president Ilves lükkas tagasi. Kuni asi jõudis Riigikohtuni, kes lõppude lõpuks kah tunnistas selle seaduse tühistamise õigusevastaseks. Parlament aga vaikib. Ja vähemalt allakirjutanul pole selge, mis edasi saab.

Huvitav on aga fakt, et samas küsimuses toimus Riigikohtus ka varem arutelu ning parlamenti kohustati asi lahendada. Kui lahendust ei tule, tühistub too sakslastele erandit tegev seadus teatud tähtajal automaatselt. Kuna parlamendi eelmine kooseis tähtajaks hakkama ei saanud (pidades silmas jällegi & 12 nõudeid), tekkis lühike periood, kus tühistamine justnagu oligi kehtiv.

Üks näide paljudest. Mõni kuu enne, kui riigikohus leidis tolle seadusetühistamise olevat õigusevastane, otsutati Riigikohtus ligi 15 aastat kestnud kohtuvaidlus Wiedemanni 11 ümber - maja anti lõpuks kunagise omaniku mittesuguluses olevatele sakslastele. Sest nende õigustatud ootusi olevat siiani rikutud... Ent otsus nimetatud maja suhtes jäi millegipärast jõusse. Nüüd ootab Wiedemanni 11 majaelanike nõue Eesti riigi vastu oma järge Euroopa inimõiguste kohtus.

On siis need riigi tekitatud 15 aastat kodutundeta elamist õigusriigi tunnus?! Euroopa kohtusse läksid oma õigust taga nõudma ka Kopli sundüürnikud.

Kas poleks viimane aeg Eesti riigil kapist välja tulla ja ise lahendada asi nii, et omandireformi käigus tehtud senine ülekohus saaks kannatanutele kompenseeritud - ja lõppude lõpuks hakataks järgima põhiseadust.

Poliitilisi, rahalisi etteheiteid ses küsimuses ei peaks teps mitte tegema Tallinna keskerakondlikule linnavalitsusele, vaid tuleks välja tuua ebavõrdsust tekitanud parempoolsete parteide roll kogu tagastamise epopöas.

Muide, hea komme on see, et kes vigu teeb, võtab ette ka vigade parandamise. Kas parlamendi liikmetel jätkub selleks kodanikujulgust?

Autor: Peep Martverk