Kas Eesti riigis ongi kõige olulisem teenida miljoneid?

Äripäeva 24. jaanuaril ilmunud artiklis "K-korterite müügist võinuks teenida sadu miljoneid kroone" püstitatud sundüürnikele n-ö odavate korterite müügi arutelu peaks ikkagi algama omandireformist - selle tulemid millegipärast kipuvad kas ununema või on teema lihtsalt ebamugav parempoolsetele ringkondadele. Tuletaksin siiski meelde lähiajalugu - enne omandireformi oli enamik Eesti elanikest võrdses seisuses: riigiüürnikud. Kuid hoolimata üürniku staatusest oli see elukoht neile ka koduks. Kodutunne saab tekkida ainult siis ja ainult siis, kui tead, et sinu elukohaga midagi halba ei saa juhtuda, et sind ühel ilusal päeval sealt välja ei tõsteta.

Põhiseaduse N 12 ütleb: kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Omandireformi puhul tähendab see, et kui ühed riigipinna üürnikud said eluaseme erastada, siis täpselt samasugune õigus samasugustel tingimustel seda teha on ka ülejäänutel. Ja kui riik on otsustatud osa üürnike kodudest endistele omanikele tagastada, siis tuleb riigil see kodust ilmajäänutele kompenseerida. Sisuliselt tähendab see kas rahalist kompensatsiooni samas vääringus või siis samaväärse elamispinna vastuandmist. Vastasel korral on tegemist osa elanikkonna alavääristamisega (sellega on kaasa läinud ka meie meedia), nende põhiseaduslike õiguste eiramisega.

On siis need riigi tekitatud 15 aastat kodutundeta elamist õigusriigi tunnus?! Euroopa kohtusse läksid oma õigust taga nõudma ka Kopli sundüürnikud.

Kas poleks viimane aeg Eesti riigil kapist välja tulla ja ise lahendada asi nii, et omandireformi käigus tehtud senine ülekohus saaks kannatanutele kompenseeritud - ja lõppude lõpuks hakataks järgima põhiseadust.

Poliitilisi, rahalisi etteheiteid ses küsimuses ei peaks teps mitte tegema Tallinna keskerakondlikule linnavalitsusele, vaid tuleks välja tuua ebavõrdsust tekitanud parempoolsete parteide roll kogu tagastamise epopöas.

Muide, hea komme on see, et kes vigu teeb, võtab ette ka vigade parandamise. Kas parlamendi liikmetel jätkub selleks kodanikujulgust?

Autor: Peep Martverk