Samuti kammitseb meid mälu. Praegune olukord meenutab inimestele suurt depressiooni. Teatakse, et kui 1987. aasta oktoober välja arvata, siis pole aktsiaturg nii volatiilne olnud tollest ajast saadik.
Samas, turgude kukkumisele 1987. aasta oktoobris majanduslangust ei järgnenud ning turud põrkasid tagasi.
Leidsin oma pärast 1987. aasta krahhi tehtud uuringus, et USA investorite suurimaks mureks oli tollal see, et aktsiate hinnad olid olnud õhku täis. Krahh pani asjad paika ja siis enam eriti ei muretsetud.
Praegused sündmused pole aga mingi päevane anomaalia. 3.-10. oktoober oli USA aktsiaturgude kõige hullem nädal pärast suurt depressiooni. Nii Jaapani, Mehhiko kui ka Argentiina turud langesid siis vähemalt sama järsult kui oma viimaste kümnendite finantskriiside halvimatel nädalatel.
Just selle õudusnädala kiiluvees hauti välja praegused abiplaanid, sh G7 päästekava. Kuid aktsiaturud novembris ei tõusnud, Hiinas ja Indias nad hoopis langesid.
Loomalike tungide nõrgenemine toidab iseennast. Satume nõiaringi. Mida suurem volatiilsus, seda rohkem tundub inimestele, et nad peavad turgu jälgima - ning mida rohkem nad seda teevad, seda kõikuvamad on nende tehingud.
Õnneks muudavad loomalikud tungid vahel suunda. Usaldus hüppab kapriisselt nii alla kui ka üles. Parimaks väljavaateks usalduse taastumisele oleks üldine inspiratsioon. Näiteks USAs võib seda pakkuda uus president Barack Obama.
Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org