Skandiaavia mudel töötab

Ometi näitavad uurimiskeskuse Pew Research uuringud, et Rootsis peab 85 protsenti rahvastikust kaubavahetust oma riigile kasulikuks, sama arvab kõigest 59 protsenti ameeriklastest.

Skandinaavia poliitikud on püüdnud üksikisikut toetavaid hariduslikke ja sotsiaalseid kaitsestrateegiaid kavandades muutustele pigem kaasa aidata, kui neid takistada. Positiivne ühiskondlik arvamus Rootsis ei ole ajupesu näitaja, vaid ratsionaalne reaktsioon inimeste kogemusele.

Kui konkurents tugevnes ja tootmine hakkas liikuma Balti riikidesse ja Ida-Euroopasse, oli Rootsi vastuseks tööjõu oskuste tõstmine. Selle tulemusena eksport 1997-2007 pea kahekordistus, tööstustoodang kasvas 36 protsenti ja ettevõtted saavutasid rekordilise tootlikkuse kasvu. Rootsi kogus jooksevkonto ülejäägiks 53 protsenti SKPst, USAs ulatus puudujääk 48 protsendini. Tööhõive kasvas Rootsis 11 protsenti, sinikraede palgad tõusid 24 protsenti.

Rootsi eduka arengu saladus on see, kuidas muutuste kulud jaotatakse. Ametliku poliitika eesmärk on vähendada üleilmastumise kulusid üksikisikuile, kuid mitte kunagi ettevõtetele.

Olles Rootsi kaubandusminister, ei takistanud ma kunagi impordikonkurentsi ega üritanud seda edasi lükata. ELis hääletas Rootsi pea kõigi protektsionistlike ettepanekute vastu. Minu valijad ei kritiseerinud seda kunagi, kuna töötajate riskide ennetamiseks loodi sotsiaalse turvalisuse võrgustik. Ulatuslik haridusstrateegia tagab järjest suuremale osale elanikest alushariduse, suurendades sellega nende töövõimelisust. Kõrgem haridus on tasuta. Kuid ühe aastakäigu koolitamine aastas on liiga vähe, et täita kiiresti muutuva majanduse nõudmisi. Seetõttu tuleb suurendada kulusid, et uuendada nende inimeste oskusi, kes juba tööjõu hulka kuuluvad. Sotsiaalne kaitse on samuti laiaulatuslik. Vastupidi nt Saksamaale ja USA-le vastutab Skandinaaviamaades enamike sotsiaalhüvitiste eest valitsus, mitte ettevõtted. Toetused on piisavalt helded, tagamaks töötuseperioodil töötajaile toimetuleku.

Kahtlemata on need strateegiad kulukad, aga nad on end ära tasunud, viies majanduskasvu ja maksutuludeni. Selle asemel et tavatarkusele alistuda, oleme me ära kasutanud üleilmastumise pakutavad võimalused.

Skandinaavia näide ütleb, et poliitikutel on rohkem kui üks valikuvõimalus, kui nad kaaluvad üleilmastumisega hakkamasaamist. Tugev väliskonkurents ja tehnoloogia kiire muutumine ei pea tähendama võidukihutamist langusesse. See võib hoopis sobida kokku kiiresti kasvava reaaltulu ning rohkemate ja paremate töökohtadega.

Autor: Leif Pagrotsky