2008 – pilk tagasi

Ungari ja Läti on abi palunud Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, mis nagu Keynes on tänavu teinud jõulise „taastulemise“. Ammu see oli, kui laenuraha oli nii odav, et fondil nappis laenu soovijaid ja kommentaatorid vaagisid IMFi uut rolli. Esimese arenenud tööstusriigina üle pika aja palus IMFi abi tänavu Island. Sealt edasi on laenu taotlenud või juba saanud Ukraina, Ungari, Serbia, Valgevene, Läti, Pakistan. Juba räägivad IMFi juhid, et fondi rahakohvreid tuleks täiendada, puhuks kui abivajajaid veelgi tuleb. Laenu tingimusi on IMF aga leevendanud – Kui Aasia kriisi ajal tuli näiteks Indoneesial järsult oma valuuta devalveerida, siis Läti püüab oma majanduse stabiliseerida seda mürgipilli neelamata. Pankade pankrotist päästmiseks on paljude riikide valitsused garanteerinud hoiused ning teinud pankade kapitali suuri rahasüste, osad pangad on riigistatud. Laenuturud ei ole aga endiselt Lehmani „atakist“ üle saanud ning nii võib annus horribilis finantsturgudel olla tuleval aastal annus horribilis reaalmajanduses.

Oluliselt on finantskriis mõjutanud keskpankade rolli. Nii koordineeritult tegutsedes kui omal käel on maailma keskpangad tänavu järsult intresse langetanud – USA ja Jaapani keskpank lõpetavad aasta sisuliselt null-intressiga, mis edaspidi eeldab juba vähem traditsiooniliste abinõude kasutamist majanduse ergutamiseks. Sügisel on Euroopa Keskpank kärpinud intresse kiireimas tempos oma 10-aastase ajaloo vältel, ehkki veel juulis söandati inflatsioonihirmus intresse tõsta. Nüüd püütakse üle ilma iga hinna eest tõrjuda uut vaenlast, deflatsiooni, ehk langevate hindade nõiaringi, riskides mitmete hoiatavate häälte hinnangul uuesti kontrolli alt valla päästa inflatsiooni. USA keskpank teatas, et läheb kvantitatiivse ekspansiooni teed ehk trükib raha juurde. Kuna laenuturud on halvatud, on keskpangad olnud ka peamised laenajad nii pankadele kui osadel juhtudel ka ettevõtetele. USA keskpanga bilanss on järsult paisunud ning üks ja teine kriitik nimetab föderaalreservi ennast juba „avaliku sektori riskifondiks“.

Lõppeva aasta näitas taas, kui tihedalt on maailma riigid üksteisega seotud. Aasta lõppedes maadlevad majanduskriisiga ka Hiina ja Venemaa, mis lootsid USAst halbade kinnisvaralaenude turult alanud finantstormis puutumata jääda. Hiina tähistab 30 aasta möödumist Deng Xiaopingi majandusreformidest muretsedes majanduse kasvutempo aeglustumise pärast - USA tarbija on rahakotisuu kinni krookinud ja mitmed Hiina ekspordifirmad sellest raskustes. Kardetakse sotsiaalseid rahutusi. Venemaa on raskustes, kuna nafta hinna langus on kokku kuivatanud riigi tulud, kapital pageb, pangandus vangub, rubla devalveerub ning oligarhid on hädas oma laenude refinantseerimisega, riskides oma firmad kaotada riigile või välismaistele kreeditoridele. Nafta hind on juuli 147 dollarilt barrelist langenud alla 37 dollari barrelist ning langenud on ka tänavu rekordeid teinud teravilja hinnad. Toorme hindade langusest on aga vaiksemaks jäänud ka jutud autoritaarsest kapitalismist kui elujõulisest alternatiivist liberaalsele kapitalismile.

Poliitikas on aasta tähtsündmus kindlasti USA esimese mustanahalise presidendi valimine. President vahetus ka Venemaal, kuid Dmitri Medvedevile pandud lootused liberaalsemast poliitikast pole end õigustanud. Augustis puhkes Venemaa-Gruusia sõda, millega Venemaa kindlustas oma mõjusfääri, lükates ühtlasi edasi Gruusia ja Ukraina pääsu Natosse ja ELi. Euroopa sai tagasilöögi Iirimaalt, mis lükkas rahvahääletusel tagasi ELi reformileppe. Samas suutsid ELi valitsusjuhid Prantsusmaa eesistumisel kokku leppida kliima- ja energiapaketi, milles on maailma riikidest kõige ambitsioonikamad eesmärgid kasvuhoonegaaside piiramiseks. Euro populaarusus kasvab – ühisraha järele õhkavad täna nii islandlased, rootslased kui Balti riigid, mis kriisis tunnevad, kui oluline on ühise varju all olla.

Aasta lõppedes jääb üle soovida, et kriisi ravimiseks valitud vahendid patsiendi seisu hullemaks ei tee. Teiste seas hoiatab Saksamaa kantsler Angela Merkel, et turgudele raha pumbates ja riigieelarveid kreeni ajades külvame juba uue kriisi seemneid.