Arvamus: pankurid on ülemakstud?

Nad leidsid, et finantstöötajatele maksti hästi kuni 30. aastate Suure Depressioonini, siis aga muutus asi vastupidiseks ja finantssektoris olid sissetulekud suhteliselt väikesed kuni 1990. aastani. Seejärel, kuni aastani 2006, käis sektoris taas tõeline palgaralli ning finantsistidele maksti keskmiselt kolmandiku kuni poole võrra suuremat palka kui sama kvalifikatsiooniga töötajatele mujal. Veel pole teada, kas kriis pöörab selle trendi taas ümber, aga korrektsioon on tõenäoline.

Seega on alust väita, et finantsinimesed on ülemakstud. Ent miks? Philippon ja Reshef pakuvad, et suurt rolli mängis nõrk regulatsioon. Seda tõendab ka asjaolu, et vähemreguleeritud aladel - nagu riskifondides - on kõrgemad palgad kui väärtpaberijärelevalve kontrolli all olevates ettevõtetes.

Kuid see seletus näib poolik - kui palgad ja boonused püstloodis tõusid, kuhu jäid siis konkurendid, kes teeks asju odavamalt? Samas näib konkurents finantsfirmade vahel nii heade töötajate kui ka klientide otsinguil tihe, ja ometi on nad ühiselt ülikõrgelt tasustatud nendesamade klientide arvel.

Teine hüpotees kerkis hiljuti esile ühes Londoni majanduskooli kapitaliturgude düsfunktsionaalsust käsitlevas uuringus. Uurijad väidavad, et haavatavates spekulatiivsetes valdkondades on investoritel keeruline jälgida oma raha haldajate tegevust. Nad näevad lühiajalist tootlust, aga ei mõista kuigivõrd, kust see tekib.

Fondijuhid saavad tõusu ajal teha aina suuremaid ja suuremaid tootlusi. Kuid lõpptulemusena hakkavad need suuremad tootlused paratamatult vähendama investoritele tehtavaid väljamakseid (Bernie Madoff on seesama nähtus absurdi viiduna) ning sektori kasvu aeglustama. Oma palka õigustava suurema tootluse nimel võtavad fondijuhid aina suuremaid riske, mis ühel hetkel viib riskide vale hindamise ning kriisini. Selle tsükli lõppu me just nägimegi.

Mida siis teha? Poliitikud ja järelevalveasutused vaevad mitmeid võimalusi, alates kõrgematest maksudest ja trahvidest teatud tüüpi boonuste eest kuni kapitalinõuete muutmiseni.

Kuid kas aktsionärid ei peaks asja vastu rohkem huvi tundma - mängus on ju nende raha. Viimase kahe aasta jooksul on nende tootlus olnud negatiivne, kuid ikka tunnevad nad palgapoliitika vastu vähe huvi. USAs kasutusele võetud klauslid, mille kohaselt juhtorganid peavad tulevikus oma kompensatsioonipoliitika aktsionäride seas hääletusele panema, võib mingi arengu tuua, kuigi Suurbritannias on sarnased sätted vähe tulemusi andnud. Samas on selge, et ilma aktsionäride surveta pole sel probleemil lootust laheneda.

Copyright: Project Syndicate, 2009, www.project-syndicate.org