Aga nüüd toidust. Menüü oli just nii pikk, et keskmise pirtsakusega sööjale meelepärast pakkuda, samas parajalt lühike uskumaks, et kokad tõesti ka kõike lubatut teha suudavad. Laheda hooga ja piire seadmata noppis see köögilaene mitmelt poolt maailmast, Euroopast ja Aasiast, põhjast ja lõunast.
Meid kiskus seekord Aasia poole. Lamba kofta, natuke eksootilise maitsestusega Türgi ja Ees-Aasia lihapallid olid oma hinnaga võrreldes uskumatult lihalik roog, rammus ja lõhnav, maitsev ja toitev. Teine Aasia kööki esindav roog, kana ja köögivilja tempura oli kerge ja õhuline, tainas krõbe ja köögivili krõmps, maitsed puhtad ja kenas serveeringus. Šokolaadikook ja supermaitsev kohv kinnitasid: kõik on hea.
Tavemenüüle lisaks pakub Platzis novembris veel räime-eri. Platzi räimemenüü on eriline, selle on kokku pannud sardiinlasest kokk, kes läheneb räimele oma sardiinikogemusega. Platziz on kolm räimerooga. Räime mille-feuille ehk kihiline suupiste õrnmarineeritud kalast, õhukestest saiakuubikutest ja tomatikuubikutest on leebe ja õrn, räim on siin tõsiseltvõetav kala oma täies merelises eheduses.
Teine, paneeritud ja küpsetatud räim on tavapärasem, nii on ikka räime tehtud, kuid lisandiks on pidulik köögiliviljaterriin ja ürdi-veinikaste.
Kolmas, räime-munapirukas on saanud lisandiks pitsi Viru valget ja tillukese tassi puljongit ning kelner õpetab, kuidas kolmikuga ringi käia: kõigepealt lonks viina, siis pirukas, siis puljong. Ja on mõnus, peaaegu sama vahva, kui tekiila-sool-sidrun.
Tavalisel tööpäevaõhtul oli Platz elu täis. Ümberringi magab linna kauneim, Rotermanni kvartal ikka veel Okasroosikeseund, nii et Platz oleks justkui salakoht neile, kes külmas ja pimedas häid asju üles leida oskavad.