Linnukasvatus ootab toetust

Kolm aastat tagasi räägiti palju linnugripist. Põhjendamatu hirmutamine kandis vilja ja linnuliha tarbimine langes. Langes tootjate jaoks murettegevalt palju, mõnes riigis isegi poole võrra. Õnneks oli Eestis langus väike ja lühiajaline ning on nüüdseks ununenud - seda nagu polekski olnud. Inimesed söövad linnuliha rohkem kui kunagi varem.

Tarbimise kasv on Eesti tootjate ja majanduse õnneks kaetud kodumaise toodangu arvel, sest impordikogused jäävad 2009. aastal peaaegu võrdseks eelmise aastaga. See tähendab, et omatoodang kasvas märkimisväärselt ehk 19% ja samal ajal eksport isegi vähenes. Isevarustatuses jõudsime 55 protsendini, mis on varasemat langevat trendi silmas pidades väga hea tulemus. Kontekstist väljavõetuna on muidugi endiselt tegemist väga madala isevarustatuse tasemega. Meie regiooni linnulihaeksportijad on Leedu ning Soome, kes toodavad rohkem kui ise tarbivad.

Kas meil õnnestub ka isevarustatuse taset kiiresti tõsta, on keerulisem küsimus. Lihatootmise kasv ei tekki päevaga ja nõuab suuri investeeringuid. Seega peame veel mõnda aega ka importlihaga leppima, aga pikemas perspektiivis näen linnukasvatust Eesti kaubandusbilansis siiski positiivse arvuga tootegrupina - jääks töö ja leib siia.

Lähiajaloos ei ole linnukasvatust Eestile oluliseks peetud ja mida külvad, seda lõikad - kui muudes olulistes loomakasvatusharudes on tootmine-tarbimine tasakaalus ja Eesti n-ö varustab end ise, siis linnukasvatuses on olukord kurvem. Meie isevarustatus linnulihaga küünib napilt üle poole ja kanamunade isevarustatuse tase on viimase kümne aastaga langenud 60% juurde.

Mõnikord tundub, et linnukasvatus ei olegi põllumajandus. Näiteks erinevalt teistest loomakasvatusharudest ei saanud linnukasvatus aastatel 2001-2006 toetust ei ELiga liitumise SAPARD programmist ega ka põllumajanduse riikliku arengukava meetmetest. Lisaks jäid linnukasvatajad arusaamatul põhjusel pika ninaga ka sõnnikuhoidlatele esitatavate veekaitsenõuetega vastavusse viimise toetuste määramisel.

Loomakasvatusehitiste investeeringutoetust linnukasvatajad esimese läbimurdena siiski teiste hulgas saavad, millega linnukasvatus nüüdseks ikka ametlikult põllumajandusharuks tunnistati. Väike "aga" on siiski juures - kuna toetuse maksimummäär on taotlejapõhine, siis peab mitut tootmisharu omav tootja piirduma ainult ühe tootmisharu (näiteks munatootmise) investeeringutega ja muud tootmisharud (näiteks broilerikasvatus) samas ajavahemikus toetust ei saa. Leian, et taotlejapõhine toetus ei lähene toetatavale tegevusele sisuliselt ning seega ei teeni täielikult eesmärki, milleks toetus sisse seati.

Imporditud linnuliha sissevool tekitab ka veterinaarseid ja tervisekaitsealaseid küsimusi. Kui kohalik toodang on väga range kontrolli all, siis teistest ELi maadest siia vabalt jõudev liha ei ärata meie kontrollorganite huvi enne, kui reaalne probleem on käes. Kohalikule tootjale tundub konkurents natuke ebaaus.

Seega kasvaks Eestis linnuliha- ja munatoodang, kui põllumajanduspoliitiline tähelepanu ja toetus teeks tagasi varasemate aastate tegematajätmised.

Olgu siis vormideks näiteks otsetoetus linnu kohta ja loomakasvatusehitiste investeeringutoetuste viimine valdkonnapõhiseks. Ületootmisest tekkivad probleemid linnukasvatust Eestis niipea ei ähvarda, meil on ruumi kasvada.