Ka advokaat vajab reklaami

Majandustegevuse üldosa seaduse eelnõust jäi majandusministeeriumi ettepanekul välja punkt, mis oleks kaotanud advokaatide reklaamipiirangud.

Advokaatide seas on erinevaid arvamusi, millises ulatuses võiksid nad oma tegevust reklaamida. Konservatiivsema seisukoha järgi on advokaadi reputatsioon ja teiste klientide kaudu leviv info kõige olulisem ja usaldusväärsem teave turule ning avalikkuses ei peaks advokaadid suurt reklaami tegema. Advokaaditeenus on üks neist, mille käigus kliendi ja teenuse osutaja vaheline infovahetus on asümmeetriline - klient oma ettevalmistuse poolest ei ole tavaliselt võimeline hindama, kas advokaat annab head või halba nõu, ning klient peab tegelikult usaldama oma nõustajat ja tema oskusi.

Avalik reklaam võib tekitada olukorra, kus kliendid hakkavad advokaati valima loosungite järgi ja võivad sattuda nõustajate juurde, kelle tegelik võimekus klienti aidata ei pruugi olla kõige parem - näiteks võib olla tegu alles vastavas valdkonnas tegevust alustava nõustajaga. Klient sellest tavaliselt kohe aru ei saa, probleem võib ilmneda alles hiljem.

Teisest küljest on reklaam hea võimalus büroo pakutavaid teenuseid teatavaks teha suurele hulgale potentsiaalsetele klientidele ning neil omakorda on võimalik saada rohkem teada, millised bürood ja mis valdkondades õigusteenuste turul tegutsevad. Liberaalsema seisukoha pooldajad näevad advokaaditeenust pigem kui tavalist teenuste äri ja soovivad seda samamoodi turundada ja reklaamida ning muuta klientidele kergemini kättesaadavaks.

Küsimus ei ole enam selles, kas reklaamikeeld on hea või halb ja kas advokaadid seda tahavad või ei taha. Regulatsioon vajab uuendamist nii ehk teisiti. Euroopa Liidu tasandil on diskussioon lahendatud turu liberaliseerimise ja reklaami lubamise kasuks ning Eestil on kohustus samuti reklaamile rakendatud piiranguid leevendada.

Veelgi enam. Eesti eripära on see, et oleme üks vähestest riikidest, kus õigusteenust võivad inimestele osutada ja reklaamida nn õigusbürood, kus õigusnõuannet võivad anda ka koolihariduseta inimesed, kellel puudub igasugune õigusalane ettevalmistus, tsiviilvastutuse kindlustus ja kelle puhul klientidel pole mingeid konfidentsiaalsuse ega kutse-eetilisi tagatisi. Kui riik sellist õigusteenust lubab osutada ja vabalt reklaamida, siis puudub ka mõistlik siseriiklik selgitus, miks riik keelab advokaatidel ja advokaadibüroodel oma teenuseid reklaamida. Üldiselt oleks mõistlik seaduses advokaatide reklaam lubada ning seadusega delegeerida piirangute küsimus advokatuurile, ehk võimaldada advokaatide kutseühingul endal enesekorralduslikel alustel kehtestada piirid ja reeglid, millest reklaamimisel tuleb kinni pidada, et säilitada kutse-eetika järgimine.

Majandusministeeriumi heitlemine reklaamikeeldu kaotava punkti ümber on üsna arusaamatu. Ministeeriumi selgitused on väheinformatiivsed ega anna tegelikku sisulist põhjendust, miks eelnõust punkt välja võeti. Kõikidele asjaosalistele on algusest peale teada, et kehtiv reklaamikeeld ei ole absoluutne, sest erandina on võimalik teatud infot advokaatide ja advokaadibüroode kohta avaldada. Kehtiva erandi mõte on, et ei saa ju keelata advokaadibürool näiteks silti ukse kõrvale panemast ja veebilehel lahtioleku aegu ja muud infot avaldada - vastasel korral pole klientidel võimalik advokaate külastada. Praegune seadus ütleb, et selline teavitamine ei ole reklaam ning seda võib erandina teha. Kust maalt muutub teavitamine sisuliselt reklaamiks, on ebaselge.