Uus 3D-üllitis "Mina, supervaras" ei vaimusta ega ehmata. Täiskasvanutele vaatamiseks seda ei soovita: film tekitab süümepiinu selle vaatamiseks kulunud aja tõttu. Lastele aga, kes ajakulu suhtes nii tundlikud ei ole, käib see küll.

Sisu on filmil olemas ja teostus on kohati isegi päris äge, sest näiteks nii kaugele publikusse ulatuvat 3D-redelit ei ole varasematest 3D-kogemustest mulle meelde jäänud.

Mõningad viimase paari aasta jooksul kinodesse jõudnud lastele mõeldud animafilmid on mind üllatanud oma lõõgastava toime poolest täiskasvanuile. Meenutan heldimusega filme "Up" ja "Ratatouille", nunnud olid ka "Jahihooaeg" ja "Metsikud lained".

Neis oli mingi südamlik iva, mis vaatamata animaversiooni lustakale vormile ometigi liigutas.

"Mina, supervargas" küll sisaldas seda liigutavat iva - kuidas kolm väikest tüdrukut ninaka kurikaela prioriteete suutsid muuta -, kuid see ei läinud mulle vaatajana suurt korda. Kuni filmi lõpuni elasin tundes, et tulin kinno lapsele seltsiks, isiklik filmielamus jäi aga saamata.

Nii et selle filmi puhul oleks vanematel mõistlik oma lapsuke üksi kino ukse vahelt sisse torgata, ise aga minna midagi targemat tegema. Lapse elamuse üle ei tasu suurt muret tunda: meel saab lahutatud ning nalja ka palju. Kui ma meenutan saalitäit popkorni krõbistavaid lapsi, kes naerust huilgasid, kui väikesed kollased robotid üksteise rõõmuks puuksu lasksid, siis jääb ainult öelda, et igal vanuserühmal on erinev naljasoon.

Mind jättis see film külmaks, kuid see ei tähenda, et sama laste kohta kehtiks.