Energiastrateegia vajab uut lähenemist

Ei tea kust on tekkinud väide, et energiasektor, eriti elektrisektor, vajab 100 miljardit krooni investeeringuid, mida olevat tarvis energiavarustussüsteemide asendamiseks, uuendamiseks jne.

Loogiline oleks, et energiateemat arendataks ennekõike lõpptarbimisest lähtudes, sest tarbimisvajadused on lõpuks need, mis määravad tootmise mahu, investeeringud, keskkonnaprobleemide ulatuse ja sotsiaalsed mõjud. Pole ju mõtet toota tootmise pärast, mis oli muuseas nõukogude aja majanduse kõrbemise võib-olla kõige tähtsam põhjus - tarbija oli teisejärguline. Tarbimise kohta aga ei ütle Eesti energeetika põhidokumendid peaaegu midagi. 2004. aastast pärit kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline arengukava aastani 2015 ütleb üsna napilt, et "primaarenergia tarbimine ei pea ületama 2003. aasta taset" ning lisab veidi juurde "energia säästlikust kasutamisest".

Uus, selle aasta veebruaris valitsuselt heakskiidu saanud elektrimajanduse arengukava aga piirdub OÜ Põhivõrk tarbimise kohta antud prognoosiga, et elektri tarbimine kasvab 1,6-3,8% aastas, seletamata midagi muud. Varasemas kavas oli toodud hinnang, et säästupotentsiaal on 10-15%, kuid ei midagi selle kasutamisest. Protsent on muidugi hinnanguline ja võib väga hästi olla ka kaks korda suurem.

Siit küsimused, millele pole veenvat vastust antud - kas primaarenergia tarbimine peab ikka jääma samale tasemele, kui säästlik peab olema energiatarbimine ja kas tarbimist saaks rohkem koomale tõmmata?

Probleem pole must-valge, kuid mõtlemisainet energiastrateegia paremaks kujundamiseks on siin küll.