Sõnavaba või vaba sõna?

Täna öösel riigikogus teisel lugemisel olnud kurikuulus 656 SE paneb Äripäeva muretsema rohkem, kui ükski teine seadus taasiseseisvunud Eestis.

"Allikakaitse" seadus (jutumärgid on teadlikud, seaduse eesmärk on makjavellilikult teine) võib muuta väljendi "vaba sõna" Eestis oksüümoroniks ehk vastandlikke mõisteid ühendavaks kujundiks. Küll mitte teravmeelseks, mida õige oksüümoron olema peaks.

Kõigi suurte erakondade heakskiidu saav seadus sisaldab endas pretsedenti loovat võimalust nõuda ennetavat trahvi moraalse kahju tekitamisel igalt isikult, alates meeleavaldusel osalejalt, e-kirja saatjalt kuni blogija või meediaväljaandeni. Au ja väärikuse rikkumise eest.

Me aktsepteerime tingimusteta arusaama, et alusetult solvata, laimata ei tohi kedagi. Me kiidame täielikult heaks, et kes seda teeb, peab saama karistatud.

Kuid mõtleme hetke - mis eesmärk on poliitikutel ennetava kahjuhüvitise sisseviimisel praegu, kus kohtud juba on suurendanud hüvitisi moraalse kahju tekitamise eest kuuekohalise numbrini? Teha seda uues vormis, tuues sisse ennetustrahvide mõiste ning laiendades nende ulatust kõigile, kes kusagil sõna võtavad? Isegi, kui ennetavat kahjuhüvitist pole vaja ka riigikohtu, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja advokatuuri arvates?

Hoolimata sellest, millistest headest kavatsustest uus seadus ka lähtub, avab ta ukse tupikteele, mille lõpus kumab majandusliku tapmisega hirmutamise kaudu sõnavabaduse ulatuslik piiramine. Blogijale võib sõna tähendada eraisiku pankrotti, valesid faktiväiteid sisaldava e-kirja saatjale pangakonto tühjendamist, ajalehele pillide kotti panemist.

Näeme tonti? Vastuse saame aasta-paari jooksul, mil advokaadid on oma masinavärgi uue seaduse valguses käima saanud ja kohtud esimesed teejuhised langetanud. Aga kas me tahame seda vastust näha? Ja kas siis, kui vastus ongi hirmutav, on üldse võimalik avatud uks sulgeda? On selleks siis Euroopas taasäratatud "endise nõukogude vabariik Eesti" kujundi kustutamine või eliidile mugava õukonnameedia taasasendamine vaba ja kriitikat teha julgeva ajakirjandusega.

Äripäev ei usu, et riigikogus oleksid pahatahtlikud demokraatiavaenulikud inimesed, kes võtavad siira tõe pähe seaduseloojatest ametnike lubadust, et uus kord on suunatud laimajate ja solvajate piiramiseks, mitte professionaalselt tegutseva ajakirjanduse piiramiseks. Arvame, et seekord jääb riigikogul puudu sellest, milles poliitikud süüdistavad tihti meediat - analüüsivõimest. Kahju.

Äripäev on uhke Eesti ja tema viimaste aastakümnete saavutuste üle. Uhke meie inimeste mõistliku käitumise üle majanduskriisis, kus kirjutamata rahvusliku kokkuleppena soostusime vaikides oma sissetulekuid vähendama. Ja samal ajal enam tööle hakkama.

Eesti valitsejatel on siinse rahvaga ikka väga vedanud. Oleks kahetsusväärne, kui valitsejad premeerivad sellist rahvast demokraatia alustalaks oleva sõnavabaduse auklikuks tulistamisega. Meie inimesed pole seda ära teeninud.

Autor: ÄP