Joodiku pihtimused

Ja sellest see Sepa kehastatud monotegelane seal siis rääkiski, terve etenduse aja. Täpsemalt oma elust viimase kolme päeva jooksul, kui olukorrad teravaks olid muutunud, ning et pilt selgem oleks, siis oma varasemast elukäigust ka. Oma naisest, kellega ta tutvus tema kinga sisse oksendades ja kelle ta naiseks võttis ainult seepärast, et too kogemata kombel rasedaks oli jäänud. Oma ülemusest, kelle auto pihta mees purjuspäi oma tööarvuti oli visanud, karjudes, et ta on seda alati teha tahtnud. Oma seiklustest baarides ja pubides. Ja oma kahetsusest, et kõik nii on läinud, nagu on läinud.

Veenvalt rääkis. Hoidis tasakaalu säilitamiseks lauanurgast kinni, rüüpas vaasist lillevett, kui kurk kuivama hakkas, ja maalis oma jutuga värvika pildi, mis pani kaasa tundma.

Kahju hakkas Sepast, õigemini sellest joodikust, kelle rolli Sepp nii hoolega sisse elas, et raske oli näitlejat laval tema rollist lahus vaadata. Pohmeluse faasis joodiku ausus ja kohmetust tekitav otsekohesus, karakteri lihtsakoelisus, mõõdukas släng ja kõnesse puistatud roppused - kõik mõjus elutruult.

Eks neid oma rasket elu pihtivaid purjus mehi ole tavaeluski kohatud ja kuuldud. Laval toimus see lihtsalt etenduse vormis koos süžee kulgu toonitavate heli- ja valguslahendustega ning lugu oli terviklik. Ja kurb.

Komöödia moodi see asikohe kindlasti ei paistnud olema, kuigi Ott Sepa nime peale kohale tulles oleks võinud seda ju oodata.

Kokkuvõttes leian, et "Rummi ja viina" tõsidus oleneb sellest, mis pilguga seda vaadata. Tükki võib võtta ka kerge meelelahutusena ning tragikoomiliste momentide juures tasakesi naerda turtsuda. Tõlgendamisvõimalusi jagub.