Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kohtumispaigaks Eesti
Laululoominguga maailmakuulsuse saavutanud eesti helilooja Veljo Tormise teostest on kavas "Avamäng nr 2", orkestrile loodud noorpõlveteos, mis rabas kuulajaid esiettekandel 1959. aastal Tallinnas Roman Matsovi dirigeerimisel oma pingelise dramatismi ja rütmienergiaga.
Dirigent Anu Tali peab seda üheks eestlaslikema helikeelega teoseks, mis toob silme ette eesti talurahva, karmi looduse ja eestlase raskemeelsuse.
Tormis alustas teise avamängu kirjutamist Moskva külje all Staraja Ruza loomingumajas 1958. aasta sügisel ja lõpetas selle järgmisel aastal Heino Elleri suvemajas Laulasmaal. Kõnekas on fakt, et Tormise "Avamäng nr 2" oli esimene tolleaegne eesti helitöö, mis jõudis rahvusvahelisele vaateväljale muusikafestivalil "Varssavi sügis 1961".
Vene helilooja Sergei Prokofjev oli silmapaistev pianist ning klaveril on tema muusikas eriline tähtsus. Prokofjevi viiest klaverikontserdist on suurima populaarsuse pälvinud "Klaverikontsert nr 3 C-duur" - võib-olla seepärast, et temas kõlab klaveri kõikvõimsus, mis meenutab Tšaikovski ja Rahmaninovi kontsertide paatost. Helilooja komponeeris selle teose peamiselt 1921. aasta suvel, kui viibis puhkusel Prantsusmaal väikeses Bretagne'i külas St Brévin-les-Pins'is.
Teose esiettekandel 16. detsembril 1921 Chicagos soleeris klaveril autor. Prokofjevi kolmas klaverikontsert kujutab endast teatud mõttes helilooja profiili nii pianisti kui ka isiksusena. Mstislav Rostropovitš on märkinud: "Kuulates Prokofjevi muusikat, meenub mulle alati tema kõnemaneer - terav, siiras, mõnikord järsk, kuid enamasti leebe." Põhjamaade sümfooniaorkestri ees soleerib Prokofjevi klaverikontserdis Makedoonia pianist Simon Trpceski, viimastel aastatel esile kerkinud tähelepanuväärne noor muusik.
Solomon Volkov on oma raamatus "Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar" Šostakovitši sümfooniate kohta poeetiliselt öelnud, et need on autentsed romaanid oma ajast, kus linnulennu kõrguselt vaadeldud ajaloosündmuste eepiline haare haruldaselt hästi suure poeedi vääriliste peente psühholoogiliste visioonide ja lüüriliste pihtimustega seondub.
See iseloomustus sobib kahtlemata ka Šostakovitši kümnenda sümfoonia kohta, mis on loodud vahetult pärast Stalini surma 1953. aastal.
Autor: Kersti Inno