Elu karmide hammasrataste vahel purunenud lapsepõlv

Thomas Vintenbergi draama "Submarino" portreteerib muidu põlastuse alla jäävat ühiskonnakihti, elu hammasrataste vahele jäänuid, inimlikust küljest.

Nick (Jakob Cedergren) ja tema noorem vend (Peter Plauborg) on kasvanud üles viletsuses. Nende lapsepõlveaegseid koduseid olusid iseloomustasid alkohol, vägivald, üksindus ja tragöödia.

Pärast kodutülide ja õnnetuste keskel sirgumist jääb nooruses läbielatu vendasid jälitama. Nick haarab pidevat pudeli järele, nooremast kasvab heroiinisõltlane. Nad on mõlemad proovinud elada normaalset elu, aga minevikust välja kasvavate probleemide eest ei ole pääsu.

Nick on lahus oma tüdruksõbrast ja peletab muremõtteid eemale jõusaalis treenides ja õlut juues. Tema noorem vend on leskmehena jäetud üksi nii narkootikumide kui ka oma pojaga.

Kuni ema matusteni ei tea vennad teineteise käekäigust eriti midagi, sest nad ei ole pikka aega kontaktis olnud. Pärast kohtumist loovutab Nick ootamatult tulnud päranduse vennale. Lühiajaliselt see küll toetab üksikisa ettevõtmisi, aga pakub ka algkapitali uute probleemide tekkeks.

Vaatamata süngele teemavalikule ei saa Nicki ja tema venda vaadata põlastava pilguga. Film on äärmiselt südamlik, tegelaste motiivid ja emotsioonid siirad.

Melodramaatilisest armastusest ja kitšist narkosõltuvuse kujutamisest on asi kaugel. Filmi saadab karge põhjamaine kliima ja üksikud Kopenhaageni äärelinna tänavad. Ka näitlemise kallal ei saa nuriseda, tegelaskujude tüpaažid sobivad kui rusikas silmaauku. Nähtud inimesed on nii väliselt kui ka sisemaailma poolest keerulised, aga neile on lihtne kaasa elada.

Filmi pealkiri viitab allveelaevale või piinamismeetodile, kus inimese pead hoitakse vee all. Uppumisest pääsemiseks peab pead veest välja punnitama, võitlema, et hingata.

Autor: Madis Luik