Euroopa kriisi lahendamiseks on vastused ja vastuseis

Teiseks, Euroopa vajab eurovõlakirju. Euro kasutuselevõtt pidi tugevdama lõimumist, kuid tegelikult põhjustas lahknevusi - liikmesriigid erinevad oluliselt võlgnevuste ja konkurentsivõime tasemetelt. Kui suurte võlgadega riigid peavad maksma kõrget intressi, pole nende võlakoormus jätkusuutlik, mis ongi juhtunud.

Lahendus on ilmselge: puudujäägiga riikidel peab lubama refinantseerida suurem hulk oma laene samadel tingimustel ülejäägis riikidega. Eesmärki saab kõige paremini saavutada, kui anda välja eurovõlakirju, mida garanteerivad üheskoos kõik liikmesriigid. Kuigi põhimõte on selge, nõuavad detailid palju täpsustamist.

Eeldatavasti oleksid eurovõlakirjad eurotsooni rahandusministrite kontrolli all. Vastav nõukogu moodustaks fiskaalvaste Euroopa Keskpangale (EKP), olles samal ajal analoog ka Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF). Debatt pöörleks seega ümber hääletamisõiguse. EKP põhimõtteks on üks riik, üks hääl, IMFis jagunevad hääled vastavalt riigi panusele fondi kapitali. Esimene annab eelarve puudujäägiga riikidele rohelise tule defitsiidi suurendamiseks, teine võib soodustada kahekiiruselise Euroopa kujunemist.

Tarvis läheb kompromissi. Kuna Euroopa saatus sõltub Saksamaast ning eurovõlakirjade väljastamine ohustab tema enda reitingut, peab eestvedajaks olema Saksamaa. Paraku on Saksamaal mõned ebaterved ideed: ta soovitab ülejäänud Euroopal järgida oma eeskuju. Kuid mis töötab Saksamaal, ei saa töötada mujal Euroopas: ükski riik ei saa olla kroonilises kaubandusülejäägis ilma, et teised oleks vastavas puudujäägis.

Saksamaa peab pakkuma reegleid, mida teiseks saaks järgida. Need peaksid võimaldama järkjärgulist võlgade vähendamist. Samuti peavad võimaldama kõrge tööpuudusega riikidel, nagu Hispaania, jätkata eelarvepuudujäägiga. Seades eemärgiks tsükliliselt korrigeeritud puudujäägi, saab täita mõlemad eesmärgid. Kõige tähtsam on, et reeglid peavad jääma avatuks ümbervaatamistele ja parandustele.

Brüsseli mõttekoja Brügel ettepanekul peaksid eurovõlakirjad moodustama 60% euroalaliikmeid rahuldavast välisvõlast. Praeguseid kõrgeid riskipreemiad arvestades on seda liiga vähe. Uued emiteerimised peavad olema täielikult eurovõlakirjades kuni nõukogu määratud piirini.

Mida suurem on eurovõlakirjade maht, mida riik soovib välja anda, seda karmimad tingimused nõukogu esitaks. Võimalus keelduda täiendavate eurovõlakirjade väljalaskmisest, on piisav mõjutusvahend. Järelevalvet tuleb parandada, andes riikidele aegsasti teada rikkumistest.

See juhatab otse kolmanda lahendamata probleemini: mis juhtub, kui riik ei taha või ei suuda täita kokkulepitud tingimusi? Võimetus eurovõlakirju emiteerida võib põhjustada maksejõuetust või devalveerimist. Lahkumismehhanismi puudumisel oleks sellel katastroofilised tagajärjed. Kreeka on hoiatav näide. See on kõige keerulisem kolmest probleemist ning mul ei ole valmis lahendust. Palju sõltub Kreeka kriisi saatusest. Võib olla võimalik kavandada korrapärane väljumine väikesele riigile, nagu Kreeka, mida ei saa rakendada suurele, nagu Itaalia. Sel juhul peavad eurovõlakirjadel olema sanktsioonid, millest pole pääsu - midagi Euroopa rahandusministeeriumi taolist. Kuid finantsturud ei pruugi jätta vajalikku ajapikendust uute kokkulepete sõlmimiseks.