Appi! Nad ju vaatavad mind!

Kui kuulajad sind vaatavad, on see kompliment - ilmselgelt pakud neile veel piisavalt huvi. Mu kodulehel on üleval küsitlus, kus uurin, mis on esinemishirmu peamisteks põhjusteks. Tänase seisuga on sellele vastanud ca 700 inimest ja teisel kohal on vastus: Kardan tähelepanu keskpunktis olla.

Oma koolitustel olen inimeste käest uurinud, mida nad täpselt esinemise juures kardavad. Tavaliselt kehitatakse õlgu ja öeldakse: "Noh... tervet seda värki!" Hiljem, olles järele mõelnud, tuuakse siiski välja hulk erinevaid põhjuseid, üheks neist on "Ma kardan tähelepanu keskpunktis olla, kõik vaatavad mind ja see tekitab ebamugavust."

Juhul kui ka sinul on esinemisega seoses seesama mure, on mul selle tarvis väike mõttekäik välja pakkuda. Nimelt: mõtle, mis on hullem, kas see, kui kuulajad sind vaatavad, või see, kui nad sind üldse ei vaata? Ilmselt saad isegi aru, et hullem on ju see, kui sind ei jälgita - järelikult teed midagi valesti.

Juba tõsiasi, kui suudad sellele murele positiivselt läheneda, teeb sinust parema esineja. Kui kuulajad sind vaatavad, on see tegelikult ju kompliment - ilmselgelt pakud neile piisavalt huvi, et mitte oma asjadega tegelema hakata. Kui aga näed, et kuulajatele korda lähed, peaks hoopiski enesekindlust kasvatama. Pealegi - keda või mida nad siis vaatama peaks?

Paraku lähtuvad paljud inimesed Murphy seadusest: "Karda päeva, mil sul millegi üle viriseda ei ole!" Tänase teksti tõlkes - vaadatakse, on jama. Ei vaadata - ikka on jama. Kas sina oled ka üks neist virisejatest?

Autor: Janek Tuttar