Margit Aule. Tahtmist täis

Millal ja kuidas arhitektuuripisiku saite? Kuidas arhitektuurini jõudsite? 11. klassis sattusin lugema Mart Kalmu raamatut Eesti funktsionalistlikust arhitektuurist. See oli väga paeluvalt kirjutatud. Ruumiga tegelemine tundus ahvatlev ja kogu arhitektuurimaailm nii põnev, et sellega oli asi otsustatud. Teisi valikuid ülikooli astudes ei olnudki. Arhitekt on ju nagu disainer, kes loob inimese jaoks ruumi, kus olla või mida kasutada.

Kuidas ennast teemaga kursis hoiate, kust ideid ammutate? Hea arhitekt õpib kogu elu. Kui inimene tegeleb end huvitava teemaga, loeb ta selle valdkonna kirjandust ka vabal ajal ja käib avatud pilguga ringi. Enda täiendamine ei tähenda ainult koolis õppimist. Toredaks teebki arhitektuuri see, et tähtsust ei oma mitte füüsiline vanus, vaid vaimne värskus.

Samas on erialase hariduse omamine arhitektuuris vastutuse küsimus. Kõigepealt tulevad teoreetilised teadmised, siis selliaastad ja esimesed kogemused. Osa arhitekte võtab õppimiseks väga pika aja, minu valik oli see, et läksin 4. kursuselt tööle. Olin väga noor, kuid sain ära kasutada buumiaja, kui oli palju ja huvitavat tööd.

Kumb on suurem väljakutse: hoone seest- või väljastpoolt? Kuna iga hoone detail on osa tervikust, on ideaalne, kui üks meeskond teeb hoone nii seest kui ka väljast ehk alates haljastusest ja lõpetades sisearhitektuuriga.

Arhitekti ülesanne on ennekõike tervikliku pidi nägemise oskus: hoone olemasolev, kunagine ja tulevane funktsioon tuleb sulatada uueks keskkonnaks, mis tooks ruumi ja hoone tugevused esile. Näiteks teletorni puhul oli algses lähteülesandes kirjas olemasoleva pääsla säilitamine koos raudaia ja basseiniga, mis suure osa aastast seisab tühjana. Esitasime konkursitööna lahenduse, kus vana pääsla asendati pandusega, mis ühest küljest lubab ligipääsu ka lapsevankrite ja ratastoolidega, teisalt rõhutab teletorni vertikaalsust.

Oluline on see, et tellija tuleks kaasa ja usaldaks. Kui tulemus on hea, teeb see kõigil meele rõõmsaks. Arhitektuuris saavad nii head kui ka vead suureks.

Kui raske on leida tasakaalu loomingu ja paratamatuna tunduva raha surve vahel? See on oluline teema, kuid ma vaataks seda hoopis teisest aspektist. Ruumiline kvaliteet on väärtus, mis avaldab majanduslikku mõju: kui keskkond on atraktiivne ja eripärane, tõmbab see ka inimesi.

Seega taandub asi üsna tihti valikutele ja juhtide teadlikkusele. Riigihangete seadus ei kohusta võtma valikust odavaimat: hea tulemuse saamiseks on võimalik korraldada arhitektuurikonkurss, seda enam, et majad jäävad püsima pikaks ajaks. Terve mõistus ütleb, et kui valida hinna põhjal valdkonda tundmata odavaim lahendus, ei pruugi tulemus kõige parem olla.

Kuidas hindate arhitektuuri olukorda Eestis ja Tallinnas? Mida saaks teha paremini? Tallinn on hästi põnev koht, elus linn, mille ebatäiuslikkuses seisneb ka tema veetlus. Siin on mõnus tegutseda, suurtel töödel on oma mõju ja koht.

Samas on tunda, et visiooni võiks linna tasandil rohkem olla, kindlasti võiks osapooled koostöövalmidusse panustada ning olla suunatud positiivsele lõpptulemusele. Mitte ainult arhitektid, vaid ka teiste tasandite inimesed peaks otsima loovaid lahendusi süsteemi sees. Oluline on eesmärk, mitte raamidesse kinni jäämine.

Arhitektuuri puhul on oluline ka see, et me halvas mõttes ei ääremaastuks: linna tuleb luua uusi funktsioone, leida arhitektuuris oma nišš ja hoida mõtlemine värske. Samuti ei ole me nii rikkad, et pidevalt laieneda. Selle asemel et üha uusi teid väljapoole Tallinna rajada, võiks suuna võtta Tallinna tühimike täitmisele ja funktsionaalse tervikliku keskkonna kujundamisele.

Millised hooned kõige rohkem köidavad? Võtan oma tööd nagu kulgemist, mida veidi suunan. Kõige lahedamad on objektid, kus üks meeskond saab kõike otsast lõpuni teha ja ruumi kui tervikut kujundada.

Arhitektuuri teeb põnevaks pidev võimalus uusi asju uurida ja õppida. See on eriti oluline ekspositsioonidisainis. Tööriistad on ükskõik mis tüüpi hoone loomisel samad, tulemuse puhul on oluline see, kui pingestatult seda tehakse.

Lemmikud ja teatud mõttes ka kõige lihtsamad on olemasolevad avalikud objektid, nagu meremuuseum ja teletorn, kus hoone ise ning selle funktsioon ja ajalugu dikteerivad palju. Hooned tuleb panna uues keskkonnas elama, pidades silmas potentsiaali, keskkonda ja teadmist, kui oluline see linnale on.

Kas olete üksi nokitseja või meeldib koostööd teha? Üksi ei tee arhitektuuris midagi ära. Kui leiad inimese, kellega sobid, tekib kahe inimese mõtete kokkupanekul täiesti uus sünergia. See on asi, mida peaks väärtustama ja hoidma.

Mul on vedanud - Margitite tiim töötab väga hästi (alates 2010. aastast töötab Aule koos Margit Argusega KAOS Arhitektides - toim).

Kas hea tulemus tuleb andekuse või töökusega või peab kindlasti olema mõlemat? Väga oluline on nii vaimustumine kui ka töökus. Arhitektid töötavad nädalas 60-80 tundi, mida on väga palju.

Samas oleneb lõpptulemus ikkagi tellija, arhitekti, järelevalve ja ehitaja koostööst. Nad peavad leidma konsensuse. Funktsionaalsus, majanduslik kasu ja kvaliteetne arhitektuur saavad koos eksisteerida, selleks tuleb pingutada ja pead tööle panna.

Näiteks Tallinnaga on sellel aastal erakordselt suur muutus toimunud. Tegelikult ei olegi nii palju vaja, et elust rõõmu tunda. Meil on potentsiaal ja ilu olemas - kuni raha kogume, seni võib korraks kivi peale istuda ja olemasolevast rõõmu tunda.

Autor: Kadri Tamm