NO99 lavastus 'Misery' kõditab vaatajate närve

Stephen Kingi "Misery" on klassikaks saanud õuduslugu. Romaanina on see õudne, isegi võigas, aga kohutavalt põnev lugemine. Lavastus ei jää lugemiselamusele alla.

"Misery" lavastaja Eva Klemets on võtnud eesmärgi publikule teadlikult väikest närvikõdi pakkuda. "Meile meeldivad õudsed asjad, miks muidu igasugused krimisarjad ja -uudised vaadatavuse-loetavuse tipus on. Me kõik justkui vihkame neid, teisalt oleme näljas - mis ja kuidas ikkagi juhtus? Loodame, et suudame sama tunde tekitada teatrisaalis," rääkis Klemets.

Sisu eeldab omajagu jälgimist: Misery on ühe romaanikangelanna nimi, kelle on välja mõelnud kirjanik Paul Sheldon, kes omakorda on Kingi romaani "Misery" peategelane.

Paul, kuulus kirjanik, kohtub kummalistel asjaoludel oma suurima fänni Annie Wilkesiga - inimesega, kes toitub tema loomingust ning kelle nälg on lõputu. Seejärel hakkab juhtuma igasuguseid asju.

"Kuna laval on kaks inimest, siis toimuvad nende vahel just sellised õudused, mis kahe inimese vahel mõnikord toimuda võivad. Muidugi proovime kasutada võtteid, mis rõhutaksid pingelisi hetki, ähmast õudu ja jõhkrat valu," rääkis Klemets.

Peategelaste paari kehastavad laval näitlejad Peeter Volkonski ja Marika Vaarik.

Volkonski jaoks on see roll lavastaja sõnul just see, mille ta juba aastaid tagasi endale valis ning mida ta oodanud on. Volkonski ülesanne on lavale manada enesekindel, isegi ülbe looja, kes kirjutab oma parima romaani tingimustes, mille olemasolus võib iga inimene kahelda.

Marika Vaariku loodud Annies, keda King ise on hirmsa koletisena kujutanud, on aga suurt armastust ja arusaamist, mis selle tegelase puhul väga ootamatult mõjub.

Loo meeleolu on pealkirjale kohaselt sünge. "Muidugi mahub vahele ka veidi nalja ning justkui lõõgastust ja lõdvestust pakkuvaid hetki, kuid põhiteemadeks jäävad kannatus ja küsimus, mida me inimestena tahame. Vabaneda kannatusest, eks? Ükskõik mis vahendeid keegi selleks ka ei kasuta..." rääkis Klemets. Et lavastus saaks kompaktne ja ajaliselt sobiva pikkusega, on Klemets materjalist välja rookinud kõik ülearuse.

"Kingi romaanis on kohutavalt palju teemasid, mida ta arendab, kuid mida teatrilavale üle kanda ei saa, sest siis lihtsalt tuleks päevapikkune lavastus. Valiku tegemine, millist rada minna, oli raske, sest paljust pidi loobuma kohe alguses. Tavaliselt hakkad kärpima ikka enne esietendust, kui asjad on juba selged. Siin aga pidi teisest otsast alustama," rääkis lavastaja.

Niisiis on järele jäänud vaid olulisim, mida Klemets julgelt vaatama soovitab minna. "Kui metafoorselt kõnelda, siis ei toimu laval mitte midagi sellist, mida me ise vahetevahel teiste inimestega suheldes ei tee," arvas lavastaja.

Autor: ÄP