Kiremöll ooperilaval

Puccinil tekkis julge idee kirjutada ooper Abbé Prévost' romaani ainetel vaid viis aastat pärast Jules Massenet' ülimenuka ooperi "Manon" esietendust 1884. aastal. Puccini väitis enesekindlalt: "Miks ei võiks Manonist kirjutada kahte ooperit? Selline naine nagu Manon võib lubada endale rohkem kui ühte armukest." Ja lisas: "Massenet' tunnetus on prantsuspärane - see tähendab puudrit ja menuette. Mina olen itaallane, mis tähendab meeleheitlikku kirge!"

Ja nii juhtuski. Puccini kirjutas Manon Lescaut'st samuti ooperi, mis esietendus Torino Teatro Regios 1. veebruaril 1893. Seda saatis sensatsiooniline edu ning Puccini tõusis komeedina Itaalia ja ka Euroopa ooperitaevasse. Täna jõuabki selle nimeka Itaalia helilooja käsitlus Abbé Prévost' romaanist "Manon Lescaut" Estonia lavale.

Ooperi on sättinud lavale Läti meeskond. Lavavormi on teose seadnud lõunanaabritest teatrikunstnikud: lavastaja Andrejs Žagars, lavakujundaja Renate Lorence, kostüümikunstnik Kristina Pasternaka ja koreograaf Elita Bukovska.

Meeskond on Lätist just seetõttu, et kunagi tehti Rahvusooper Estonia suhtekorraldusjuhi Ülla Veergi sõnul just naaberriigi tuntud lavastajale Andrejs Žagarsile, kes on jäänud silma oma intrigeerivate lavastustega, ettepanek tulla Estoniasse lavastama. Viimane otsustas pakkumise vastu võtta.

"Omades suurt kogemust nii teatris kui ka filmikunstis, on tal alati äärmiselt põnevad kontseptsioonid, mis võivad meeldida või mitte, kuid külmaks ei jäta need kindlasti mitte ühtegi vaatajat," rääkis Estonia ooperijuht Mart Mikk lavastaja valikust.

Žagarsi lavastus pakubki sellest loost mõnevõrra teistsugust käsitlust. Kui originaalis on Manon imeilus naine, kes on ihaldatud kurtisaanina suutnud sisse sulada 18. sajandi Pariisi kõrgklassi, siis Estonias lavale jõudva "Manon Lescaut" tegevustik toimub eelmise sajandi keskpaigas.

Andrejs Žagarsi lavastus viib vaatajad 1960ndate Saint Tropezi, jutustades loo linna ihaldatuimast naisest Manonist, kelle kirg ja nõrkus on luksus. Manon saab kõik, millest naine unistada võib, kuid saatus esitab talle väljakutse. Ta seatakse valiku ette - kas järgneda oma armastatule vaesusesse või valida külluslik eluviis mehe juures, keda ta ei armasta.

Täpsemalt juhtub nii, et oma venna Lescaut' ja püsti rikka pariislase Geronte de Ravoir' seltsis liikuv imekaunis Manon jääb silma noorele üliõpilasele des Grieux'le, kes neiusse armub. Noormees keelitab Manoni endaga põgenema. See ei lähe aga päris plaani järgi ning Manonile esitatakse peagi süüdistus varguses ja mõrvas.

Lavastuse käekiri on tänapäevane. Žagars ei ole loonud traditsioonilist ja ajaloolist lugu. "Kogu ooperi stilistika ja lavakujundus on inspireeritud 1960ndatest ning tehtud tänapäeva inimesele lähedaseks," kommenteeris Veerg.