Suurlinnaelu ilu ja valu

Praeguseks ei ole selline jagunemine kindlasti enam korrektne, eriti kuna erinevate allikate järgi on maailma rahvastik ületanud või mõne allika järgi alles ületamas 7 miljardi inimese piiri. Ent mis linnastumisele siiski kaalu juurde annavad, on hiigelsuured tööstuspiirkonnad, nagu näiteks nn sinine banaan Euroopas ja Aasia megalinnad, mis sirutavad oma kombitsad kaugele linnapiiride taha ja kus linnaelanikeks peetakse ka slummide asustajaid.

Metropoli ilu seisneb paljuski tema arhitektuuris - kõrghoonetes ja nendest moodustuvates mustrites. Marcus Koppen on fotografeerinud peaaegu hüperrealistliku tundega Hongkongi pilvelõhkujate piirkonda, andes sellele reaalsele ruumile futuristliku alatooni.

Fotomontaaži fantastikat demonstreerib hiina kunstnik Yang Yongliang, kelle fotod kujutavad taevalikku linna ehk maa ja taeva vahel rippuvat ning keerises ja pöörises olevat hüperlinna. Ühtmoodi on see ülev ilu, teisalt sisendab vaatajasse alateadlikke hirme.

Elu linnas võib olla hirmutav neile, kes sinna noorest peast esimest korda elama tulevad. Nende inimeste kartusi ja unistusi püüab jäädvustada Ivan Mihhailov, kes on pildistanud Moskva uustulnukaid õhtuti nende uute kodude rõdudel, kui nad on end soojalt teki sisse mässinud.

Hans Wilschut näitab mitte kunagi valmis saavat linna. Ta teeb teatraalseid fotosid linnade ehituspiirkondadest, kus tulevaste pilvelõhkujate asemel kõrguvad alles pilvedeni ulatuvad kraanad või kus glamuursete kontorihoonete aknad on elanike puudumisel veel kummituslikult tühjad.

Ameeriklaste puhul kehtib ütlus "suurem on parem". Christoph Gielen on teinud aerofotod USA linnapiirkondadest, kus maastikku dikteerivad mitmetasandilised kiirteed ja linnaplaneering lähtub mugavast autokasutusest.

Ainus, mis kogu näituse ilu ja võlu vähendab, on asjaolu, et vaataja ei näe mitte originaale, vaid kaunilt kujundatud valikute reproduktsioone.

Autor: Ragne Nukk