30. september 2012 kell 21:00

Arstide õpe tasuliseks või töö ajutiselt sunnismaiseks

Täna hommikul kell 8 kavatsevad meditsiinitöötajad alustada streiki. Kui streigist endast kirjutasime kahe nädala eest ilmunud juhtkirjas, siis täna tahame murda tabu, et arstid peavad saama nn tasuta hariduse ning ühiskonnal ei ole õigust neilt raha tagasi nõuda.

Äripäev on vastupidist meelt. Eestil on sisuliselt kaks võimalust: kas rakendada arstidele sundaega ja lahkumisel õpperaha tagasi nõuda. (Tehku viimast siis üliõpilane ise või tema uus tööandja välismaal.) Või kehtestada algusest peale tasuline õpe.

Ühe arsti väljaõpetamiseks kulub palju aega ja raha. Kuus aastat esialgset arstiõpet Tartus maksab ligi 45 000 eurot ning kui sellele lisada veel kolm kuni viis aastat residentuuri, võib ühe eriarsti koolitamiseks kuluda vähemalt 100 000 eurot, aga tõenäoliselt veelgi rohkem maksumaksjate raha.

Praegu toimub tervishoius aga sisuliselt sihitu avaliku raha põletamine lausa kahest otsast. Ühiskond maksab suuri summasid, et arste välja koolitada. Koolitatud arstid aga lahkuvad ning uute otsimiseks – näiteks välismaalt –  ja koolitamiseks kulub lisaks hulk aega ja raha. Tuleb leida moodus, kuidas süsteem enda kasuks tõhusamalt tööle saada. Üks võimalus ongi arstide lepinguline sidumine Eestiga.

Tõsi, ettepanekul on kolm vastuargumenti. Neist tugevaimana on kõlanud, et sellist meetodit ei saa kasutada, sest Euroopa Liidus kehtib tööjõu vaba liikumine. Selline argument on aga ilmselgelt ühekülgne, kui mitte demagoogiline. Sest tööjõu vaba liikumine ei tähenda, et peaksime kedagi tasuta koolitama.

Samuti ei tähenda see, et lepinguõigus Eestis enam ei kehti. Seega, sõlmides arstidega vastava lepingu, säilib nende õigus iga hetk lahkuda. Küll aga lasub neil (või nende tulevasel tööandjal) kohustus hüvitada võlg ehk enda väljaõppega seotud kulud.

Selles ei ole midagi erandlikku ka praeguses Eestis. Näites politseinikud ja piirivalvurid on lausa seaduse (ja mitte lepingu) järgi kohustatud hüvitama riigi poolt tema koolitusele või välisriigis korraldatud erialasele täiendusõppele tehtud otsesed kulutused. Koolituskulusid ei pea hüvitama ametnik, kes pärast õppeasutuse lõpetamist on olnud politseiteenistuses ajavahemiku, mis on võrdne poolteisekordse koolitusajaga, kuid mitte vähem kui kolm aastat.

Teine vastuargument on, et raha tagasiküsimine ei too Eestisse arste juurde, nad lahkuvad niikuinii. Äripäev sellega ei nõustu. Sest tingimus, et suure osa oma õppest peab ise tagasi maksma, jätab nii mõnegi äramineku katki.

Muidugi on võimalus, et selle tasub välismaa haigla. Kuid tasulisel õppel on veel üks eelis. Kui praegu jääme me ilma nii arstist kui ka temasse tehtud investeeringust, siis hüvitamiskohustuse kehtestamisel saame vähemalt makstud raha tagasi ning võime suunata selle näiteks uute arstide koolitamisse või olemasolevatele palka juurde maksta.

Kolmandaks võidakse seda nimetada ebaõiglaseks: miks teiste erialade tudengitele ei kehti sama kohustus? Aga arsti elukutse ongi eriline. See on kallis ja pikaaegne. Ühiskond panustab ja ootab arstidelt tunduvalt rohkem kui teistelt valdkondadelt.

Samas nõustume, et võrdsuse tagamiseks oleks muidugi parim lahendus kogu kõrghariduse tasuliseks muutmine, mida Äripäev on üldjoontes alati pooldanud. Selle kõrval oleks rööbiti andekate vajaduspõhine toetamine stipendiumitega. See tuletaks muu hulgas meelde, et tasuta asju pole olemas. Seesama “tasuta” kõrgharidus on rahastatud ju üldisest maksumaksjate potist.

Hetkel kuum