Laisale investeerijale raha justkui vaenlane

Äripäeva hinnangul oli Maris Lauri öeldes “mugav” poliitiliselt korrektne, sest pigem tuleks kasutada otsekohesemalt väljendit laisk. Kummalisel kombel kiputakse arvama, et tegevusetus on parim investeering. Nii näiteks seisab Eesti hoiustel ja teenib lõviosas negatiivset reaalintressi 4,6 miljardit eurot.

See on summa, mida pole mitte kunagi varem ajaloos eestlastel olnud. Seisev raha aga põleb inflatsioonitules, samal ajal kui Eesti majandus vajaks just uusi rahasüste, mis tulevad pigem väljastpoolt. Nagu rääkis samal messil investor Arvo Nõges on Eesti majanduse makronäitajad edukate rahapaigutuste eelduseks, kuid eestlased magavad maha head võimalused välismaa investoreid oodates.

Üks vastuargument võib olla, et eestlasel napib investeerimisteadmisi. Probleemile viitas arvamuskonkursi Edukas Eesti raames ka börsitoimetaja Rainer Saad, kes tegi ettepaneku alustada rahandusliku kirjaoskuse õpetamist juba põhikoolis. See on osaliselt kindlasti tõsi, kuid ega õppimine ole piiratud ajaga ega ka lõplik protsess. Liiga tihti jääb uute teadmiste hankimine just laiskuse taha. Nii on vähemalt mingi aeg mugavam.

Teine vastuargument võib olla, et eestlane on arg. Ebakindlates tingimustes ta silmad kinni lihtsalt kogub, kartes valitud rajalt kõrvale astuda, sest äkki satub taas teadmatusse. Selge, et on ka selliseid. Kuid selle vastu räägib kaks asjaolu. Kui raha kogumist põhjendatakse hirmuga tuleviku ees, siis unustatakse, et raha pangakontol hoidmine ei ole mitte ettenägelik, vaid pigem lühinägelik samm. Teiseks lükkab hirmufaktori argumendi ümber käitumine pikaaegsete ja suurte investeeringute tegemisel. Mäletate, et kirjutasime eelmise aasta suvel, kuidas Eesti inimeste seas, kes muidu igavesti tragid sendi võrra langenud bensiinihinda ära kasutama, levib üks murettekitav sündroom – finantslaiskus.

Sündroom, kus ei vaevuta erinevaid finantsteenuseid omavahel võrdlema ja kiputakse minema kergema vastupanu teed nii investeerimisel, säästmisel, laenamisel, liisimisel kui ka kindlustamisel. Ostetakse paketis, kus laenu/liisinguga kaasneb samast kohast ka kindlustus, erinevate sammaste fondid  jm

Kolmandaks võidakse öelda, et aga Eestis ei olegi kuhugi investeerida. Aga siingi ei maksa olla väikeinvestoril laisk, vaid vaadata natuke laiemalt. Näiteks neil, kes soovivad oma vara väärtust kasvatada või vähemalt hoida, soovitame jätkuvalt investeerida globaalselt tugevat turupositsiooni omavate ja dividendi maksvate ettevõtete aktsiatesse. Näiteks maailma mõistes suurtesse firmadesse, kel on tuntud kaubamärk ja kes annavad vähemalt 3% dividenditootlust. On see Apple, Statoil, Coca Cola, Johnson&Johnson või General Eletric.

Kuid alahinnata ei maksa ka juba Eesti firmasid, kes on valdavalt end kriisijärgselt korrastanud. Riigilgi annaks investeerimise elavdamiseks palju ära teha. Näiteks tuua börsile kas riiklikud või mõne riigifirma võlakirjad. Või veel parem, mõne ettevõtte aktsia, näiteks avatud turule suunduva Eesti Energia, kes saab järgmisel aastal riigikassast 200 miljonit eurot investeeringuid, mis võiks aga tulla hoopis investoritelt.