Piirang tarbijate huvides

Vastu. Suvel otsustas Briti valitsus suurendada apteekide asutamisele kehtivaid piiranguid. Põhjuseks toodi hirm ebastabiilsuse ja kvaliteedi languse ees. Umbes samal ajal kehtestas piirangud Türgi valitsus, möödunud aastal Rumeenia ja Ungari. Viimane taastas piirangud, mis kaotati 2006. Põhjuseks oli kasvav ebavõrdsus teenuse kättesaadavuses maapiirkondades võrreldes linnadega.

Hiljuti toimis samuti Hispaania autonoomne piirkond Navarra, kes katsetas liberaalsema apteegimudeliga, kuid oli sunnitud sellest loobuma. Liberaliseerimise negatiivsemaid näiteid pärineb Rootsist, kus selle tagajärjel rajati massiliselt uusi apteeke, halvenes apteekide majanduslik olukord, mis tõi kaasa vajaduse riiklikult sekkuda ja marginaale suurendada.

Praegu kaalub riigikogu apteekide asutamisele kehtestatud piirangute kaotamist. Oluline on, et seesugune poliitika tugineks tõendusmaterjalile, mitte müütidele. Näiteks, et vaba turg viib hinnad alla. Euroopas pole leitud mingit seost asutamispiirangute ja kõrgemate hindade vahel. Näitena võib tuua Soome, kus kehtivad piirangud, ent nii käsimüügi- kui ka retseptiravimite hinnad on Euroopa standardite järgi küllaltki madalad. Ravimite hinda mõjutavad mitmed tegurid, eeskätt tootjahind.

Teine müüt – vaba turg kindlustab apteegiteenuste kättesaadavuse maakohtades ja majanduslikult vähem arenenud piirkondades. Tegelikkus on osutunud vastupidiseks. Peaaegu kõigil juhtudel, kus piirangud on kaotatud, on apteegid koondunud linnadesse. Näiteks Suurbritannias kehtestati piirangud algselt just apteekide ebaühtlase jaotumise tõttu. Prantsusmaal, kus asutamispiirangud on kehtestatud küll apteekidele, kuid mitte arstipraksistele, on osas maakohtades ainsateks kättesaadavateks tervishoiuasutuseks apteegid. Austria Terviseinstituudi uuring näitas, et asutamispiirangud aitavad kindlustada apteekide õiglase jaotumise.

Kolmas müüt. Rohkem apteeke tähendab suuremat valikuvõimalust ja ligipääsu laiemale ravimite sortimendile. See väide peab paika, kui rääkida toidukaubast või mööblist, mitte ravimitest. Räägime teenusest, mis on sedavõrd oluline, et selle puudumisel ei saaks tervishoiusüsteem toimida. Ravimite pärast ei käida osturetkedel, neid ostes ei järgita uusimaid trende, ravimeid ei muretseta, et endale “midagi head” lubada.

Patsientidele on oluline ravimite kättesaadavus ja kvaliteetne nõustamine, mida Eesti apteegid praegu pakuvad. Suur viga oleks lähtuda kehtiva süsteemi muutmisel arvamusest, et ravimid on samasugused tooted nagu kõik teised. Seetõttu kehtivad enamikes liikmesriikides asutamispiirangud.