Kuidas võita esinemishirmu

Närvilisus avalikul esinemisel on täiesti loomulik ja isegi kui mõni kuulaja selle ära peaks tabama, siis keegi sellest suuremat numbrit ei tee. Pea meeles, et need sümptomid, mida sa tunned, on kõik seesmised ja enamasti välja ei paista. Kõik see omakorda peaks sulle enesekindlust süstima.

Esinedes on kõik trumbid sinu käes. Sina tead, et oled korralikult valmistunud. Sina usud iseendasse ja tead, et keegi ei saa arugi, et sa kardad. Kuulajad vaatavad sind sellepärast, et sa pakud neile huvi, mistõttu võta nende pilke komplimendina.

 

Pane tähele

Eduka esinemise 7 soovitust

1. valmista esinemine Korralikult ette. See võib ju kõlada klišeelikult, aga nii ta on – korralik ettevalmistus on edu alus ja kui sa selle arvel aega kokku ei hoia, siis on edu saavutamine kindel.

2. Mõtle esinemisel tekkida võivatele sümptomitele. Näed, et need on tegelikult sisemised, mitte välised. Ehk teisisõnu: kui tunned, et keha teeb seespool aeroobikaharjutusi, siis kuulajate jaoks see enamasti välja ei paista. Nii ei ole ka mõtet muretseda selle pärast, kas kuulajad sinu närvilisusest, värisemisest jms aru saavad – enamasti ei saa. Ja kui nad tabavadki sind kergelt närvilisuselt, siis keegi ei tee sellest numbrit. Kõige selle pärast ei tasu ka oma esinemist närvilisuse pärast vabandamisega alustada.

3. Muuda suhtumist kuulajatesse. Tavapärane on arusaam, justkui ­ootaks kuulajad sinu ebaõnnestumist. Tegelikkuses on vastupidi – kuulajad on sinu suurimad liitlased, sest kui sa esinemisega ebaõnnestud, on ka nemad ebaõnnestunud. Kuulajad soovivad näha sinu edu, mitte põrumist. Juba see peaks sinus enesekindlust tekitama.

4. Ära proovi muljet avaldada. Sel juhul keskendud sa valele asjale. Peaksid keskenduma sellele, kuidas oma sõnum võimalikult lihtsas, arusaadavas ja nauditavas keeles edasi anda nii, et kuulajatel sellest ka kasu on. Kui keskendud mulje avaldamisele, siis keskendud iseendale ja nii paned ka tähele pisivigu, millest keegi teine arugi ei saa. See omakorda tekitab aga ebakindlust.

5. Pea meeles, et täiuslikku esinemist ei ole olemas. Vähemalt esineja jaoks mitte. Koolitustel kuulen tihti, kuidas asjaosalised pärast oma esinemist väga kehvaks hindavad. Esinejana paned ise tähele apsakaid, mida oma arust tegid; mäletad, mida rääkimata unustasid jne. Kui ma aga sama esineja kohta kuulajatelt küsin, siis enamasti on nende hinnang hoopis vastupidine – väga hästi läks! Seega: ära keskendu täiuslikule esinemisele – sa oled parem, kui ise arvatagi oskad.

6. tea, et Enamikul hirmudel ei ole reaalsusega mitte midagi pistmist. Avaliku esinemise hirm on ju omandatud hirm – tegelikkuses ei soovi inimesed sulle halba, nad ei vaata sind vaenulikult, ja sa saad suurepäraselt hakkama, sest oled valmistunud. Peamine on uskuda iseendasse ja sellesse, et suudad hakkama saada.

7. Pea meeles, et kõik trumbid on sinu käes. Sina tead, et oled korralikult valmistunud. Seega tead, mida kuulajad sinult ootavad ja oskad neile seda pakkuda. Sa usud iseendasse ja tead, et keegi ei saa arugi, et sa kardad. Kuulajad vaatavad sind sellepärast, et sa pakud neile huvi, mistõttu võta nende pilke komplimendina. Ja üleüldse – ei ole mingisugust põhjust, miks sa peaksid kehvasti esinema – eriti juhul, kui oled eelmised 6 punkti korralikult läbi mõelnud.

 

Tasub teada

15 viga, mis kuulaja tapavad

EttevalmistusEttevalmistus on halb või puudub täielikult. Kas ei viitsita või jääb aega väheks (vahet pole), aga kui esinema tullakse, siis on esimesest hetkest näha, et esinejal ei ole õrna aimugi, miks ta siin on. Tüüpiline viga tehakse sageli sissejuhatuses: Eee... kui kaua meil täna teiega aega ette nähtud on? Kuulajatel on seepeale silmad laes ja nad mõtlevad, et kui sa ei tea sedagi, siis mida sa üldse tead?Auditooriumi analüüs on puudlik, mistõttu räägitakse kuulaja jaoks kas liiga keeruliselt või liialt elementaarselt.Kellegi teise käest saadud head materjalid on enda jaoks kohandamata jäetud, seega vaatab esineja slaidi seinal ja mõtleb: “Hmm... mida originaali autor sellega küll mõtles?” Kuulaja aga mõtleb: “Eh, ei tea mis täna õhtul telekas on?”

Kõne alustamineAlustatakse vabandamisega. See ei ärata mingit tähelepanu ega tekita grammigi huvi. Unustama peab tavapärase “Tere, mina olen...” ja alustama ikka pauguga! Alustama peab nii, et esimestest hetkedest peale mõtlevad kuulajad sinuga kaasa ja tahavad teada, mis edasi saab.Alustatakse rääkimist liikumise pealt enne lava ette jõudmist. Kuulajad vaatavad ringi ja otsivad kohta, kust see müstiline hääl tuleb. Liiati ei pruugi paljud tähelegi panna, et esinemine on juba alanud.

Kõne pidamineSilmsidet hoitakse kõigega peale publiku. Sealjuures on lemmikud aken, tagasein, lagi, põrand ja PowerPointi slaidid seinal. Viimase puhul pööratakse veel ka selg kuulajate poole ja tekitatakse kaks paralleel­universumit – sina seal ees ja nemad seal saalis.Tapan-teid-PowerPointiga esinemine. Peamine mõtteviis on: mida rohkem slaide, seda uhkem, mida rohkem teksti slaidil, seda ägedam. Tulemus – oled oma esinemise kihva keeranud.Loetakse tuimal ilmel paberilt maha. Kuulajate tähelepanu kaob nii paari minutiga. Kui esinemises ei ole emotsioone, isikupära ja sära, on arukam koju jääda.Räägitakse liialt kiiresti. Ilmselge eesmärk on oma kõne tehtud saada. Saabki. Ja lisaks sellele on ka auditoorium surnuks räägitud.Pauside pidamisega koonerdatakse, mistõttu võib publiku mulje kokku võtta lausega: tekitasid küll huvi, aga kuna me ei saa öeldu üle järele mõelda, siis tuleb pöörduda oma asjadega tegelemise juurde.Räägitakse kuivalt ega tooda asjalikke näiteid. Üks bürokraatliku sõnaseadega lause järgneb teisele ja tundub, nagu loetaks ette mingisugust seadust. See on nagu pulli lüpsmine – võib asja saada, aga tulemus ei pruugi esinejale väga meeldida.Parasiitsõnade ja žestide kasutamine tekitab olukorra, kus kuulajad suurest igavusest hakkavad esineja kummalisi tegevusi loendama ja kirja panema. Ja jagavad kohvipausi ajal selle kohta muljeid.

Kõne lõpetamineKüsimustele vastamine jätab soovida. Teadmatuse tunnistmise asemel hämatakse: “See on küll hea küsimus, aga kahjuks ei ole täna enam aega...”Minnakse esinemisajaga lõhki. See on kuulajate suhtes üks tigedamaid patte. Ajahätta sattudes tuleb esinemisplaan käigupealt ümber teha.Kokkuvõtte asemel öeldakse: “See on kõik!” Mõni teeb seda veel kummalisemalt, öeldes: “Eee... see on vist kõik.” Kokkuvõtte eesmärk on öelda kuulajatele, mis peaks sellest esinemisest kõige olulisemate asjadena meelde jääma.

 

Soovitus

Mida teha, kui mõte kinni jookseb

Pea rahulikult paus ja ära hakka sel ajal mõmisema ja vabandama. Niipea, kui seda teed, saavad kuulajad kohe aru, et midagi on valesti. Kui sa aga rahulikult selle paarisekundilise pausi ajal oma märkmetest järje üles leiad, arvavad kuulajad, et see oligi nii planeeritud.Astu samm tagasi. See tähendab seda, et kui su peas vasardab küsimus “Mida ma rääkima pidin” ja midagi meelde ei tule, siis võta viimane selge mõte, millest sa mäletad end rääkinud olevat, ja alusta uuesti. Kohe, kui seda teed, läheb mõte uuesti lahti ja saad rahulikult edasi minna.Tee endale korralikud märkmed. Need peavad olema arusaadavad igas olukorras. Märkmed peavad olema sinu toetajad, mitte uputajad.