Vale diagnoos, surmav ravi

Erinevad meediakanalid tiražeerivad autoriteetse isiku väiteid tõendeid küsimata. Lisanduvad teised eestlaste madala ettevõtlikkuse halvustajad – näiteks 6. oktoobri Kuku raadio saates Restart teatas ettevõtluskonsultant  Meelis Malk: “Eesti inimeste ettevõtlikkuse määr on kõige madalam Euroopas.” Lõpptulemusena saab Eesti rahvas teada, et küll see eestlaste ettevõtlusaktiivsus on ikka madal. Negatiivne sõnum läheb hästi peale. Ma ei tea, kas eelnimetatud isikud lihtsalt lahmivad laestvõetud numbritega valdkonnas, millest nad midagi ei tea, või valetavad nad teadlikult, et oma plaanidele või projektidele toetust leida. Igal juhul on selline käitumine vastutustundetu. Vaadakem, kuidas asi tegelikult on.

Esiteks. Eesti Konjunktuuriinstituudi uuring “Eesti elanike ettevõtlikkus” andis 2004. aastal tulemuse, et ettevõtjaid oli 16–64aastastest inimestest 11,9%. Sellele järgnenud perioodil on ettevõtete arv ainult tõusnud.Teiseks. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2010. aastal tegutsevaid (mitte registreeritud!) äriühinguid 58 347 ning neis töötajaid 400 127, mis teeks ettevõtte keskmiseks suuruseks 6,9 töötajat. ELi keskmise ettevõtte suurus oli 2008. aastal 6,4 töötajat. Rõhutagem, et Eesti andmed ei sisaldanud FIEsid, kelle arvessevõtmisel ettevõtte keskmine suurus oluliselt langeks. Mida rohkem on ettevõtjaid, seda väiksem ettevõtte keskmine suurus on ning jutt meie kahekordselt väiksemast ettevõtjate osakaalust ei leia mingit kinnitust.

Kolmandaks. Eurobaromeetri viimase ettevõtlusuuringu kokkuvõtted riikide lõikes (2008) juhatatakse vastaval veebilehel sisse küsimusega “Kas teadsite, et Eestis on kõrgeim ettevõtlikkuse määr Euroopa Liidu 25 liikme hulgas?” Kes ei usu – toksige see lause inglise keeles Google’isse ja jõuate kohale. Paraku tundub, et vähemaltEestis seda keegi ei tahagi teada. Mingi masohhism sunnib endale sisendama, et oleme nii viletsad, kõige viletsamad.Neljandaks. Oletame, et unistus täituks ja Eesti ettevõtjate arv kahekordistuks. Kui me sadu tuhandeid võõrtöölisi sisse ei too, on ettevõtjate arvu kahekordistumise ainuvõimalikuks tulemuseks ettevõtte keskmise suuruse vähenemine poole võrra – olemasolev tööjõud  (pluss osa töötuid) jaguneks suurema hulga ettevõtete vahel. Kas on ikka mõtet võtta eesmärki, et äriühingu keskmine suurus langeks 6,9 töötajalt 3,5ni? Kas see tõstab meie rahvusvahelist konkurentsivõimet?

Viiendaks. Eurobaromeetri uuring 2009. aastast andis tulemuse, et ise endale tööandjaks soovis olla 43% eestlastest ja 46% eelistas palgatöötajaks olemist (osal puudus kindel seisukoht). Proportsioon on enam-vähem sama, mis ELi keskmine tulemus. Kuna üldiselt kalduvad ettevõtluse poole pigem nooremad ja haritumad isikud, ei tahaks kuidagi uskuda, et vaid 5% Eesti üliõpilastest soovib saada ettevõtjaks. Seda enam, et TTÜ üliõpilaste küsitlus näitas eelmisel õppeaastal, et ettevõtjaks olemist eelistas 67% vastajatest, palgatööd eelistas 21% ja 12% ei osanud seisukohta võtta. 5% vastajatest olidki juba ettevõtjad. Rahvusvaheline üliõpilaste ettevõtlikkuse uuringGUESSS 2011. a näitas, et 26 osalenud riigi seas said Eesti tudengid ettevõtlikkuse indeksi järgi 2. koha majanduserialade ning 7. koha nii loodus- kui ka sotsiaalteaduste erialade arvestuses.Kuigi jooksev majandusolukord ei pruugi ju rõõmustada, on meie elatustase siiski kõrgem kui saatusekaaslastel  viieteistkümnes endise Nõukogude Liidu vabariigis. Selle eest peame tunnustama meie majanduspoliitika ettevõtjasõbralikkust ning ettevõtjaid, kes seda ära on kasutanud. Kindlasti on nii ettevõtlushariduses kui ka ettevõtluse tugisüsteemis asju, mis vajaksid parandamist. See oleks juba omaette jutt. Aga kõigepealt peab ikka lähteolukorra diagnoos olema õige, vastasel korral ei saa õiget ravi määrata. Pole mõtet kutsuda välja reanimobiili või kirurgi, kui piisab tervislikust toitumisest koos mõõduka vitamiinikuuriga.