Põlvkonnavahetus: Märjad Mägrad ja Teflonsuslikud

Kui vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi veel ei oska. Liiga palju häid näiteid edukast põlvkondade vahetumisest tuua pole võimalik, tavaliselt käib ikka miski jama asjaga kaasas. Spordis oleme näinud eriti drastilisi näiteid, kus ihalus vana sära ja edu järele võib lõppeda dopingukohtus.Ka Eesti ettevõtluses on viimase kümnekonna aasta jooksul toimunud põlvkondade vahetus. Vanad kalad, kes põhimõtteliselt ehitasid üles nähtuse, mida saab Eesti äriks nimetada, tõmbusid nõukogudesse ja tegid ruumi uuele põlvkonnale. Need ei teadnud suurt midagi sellest, kuidas ühte autobaasi või tehast ära erastada, aga oskasid seevastu bilanssi lugeda ja teadsid, mis on likviidsuse likvideerimine. Uljad plaanid asendusid Exceli tabelite ja jäikade eelarvetega. Mindi börsile või müüdi ettevõtted välismaalastele, sest kompaniid muutusid rahategemismasinateks. Mõni läks ka kõige kaduva teed, sest ei suudetud kohaneda uute oludega. Toimus standardiseerumine – ühesugustes karbikujulistes kaubakeskustes asusid sarnased supermarketid, kus müüdi erinevat vorsti ja õlut, mis nägid välja ja maitsesid nagu kaks tilka vett. Peamiseks väärtuseks oli pallihoidmine, suuri riske ei võetud. Seda uut tüüpi juhtimismeetodi juurdumist võiks nimetada raamatupidajate põlvkonnaks.

Ka poliitikas on käimas, pisut hilinenult küll, põlvkondade vahetus. Vanakesed, keda Hans H. Luik kelmikalt Märgadeks Mäkradeks nimetab ning kelle peamine vaidlusobjekt on olnud see, kes ikkagi Eestile vabaduse tõi, on hakanud taanduma. Kellel tervis jukerdab, kes on leidnud endale poliitikaväliseid väljakutseid, kes konutab rikkaliku palga peal Euroopas, kes üritab küünte ja hammastega ministritoolist kinni hoida. Igatahes nende mõju Eesti erakondlikus poliitikas on selgelt vähenemas. Asemele on tulnud parteikontorite noor kaardivägi. Tegelased, kellel pole olnud elu enne poliitikat, tegelased, keda võiks nimetada professionaalseteks poliitikuteks. Ja kui juba loomariigist võrdluste otsimiseks läks, siis võiks neid nimetada Teflonsuslikuteks.Samuti nagu ärimaailma uus põlvkond, pole ka nemad eriti riskialtid ja uuendusmeelsed. Riigimehelikkus on lihtsalt üks omadussõna, mida oma kõnedes hea kasutada, isiklikud ja erakondlikud huvid käivad kaarega üle riiklikest. Peab tunnistama, et tegemist ei ole ka eriti teravate pliiatsitega. Kui järgmiste valimiste peaministridebatis osalevad Kristen Michal, Urmas Reinsalu, Kadri Simson ja Sven Mikser, siis seda liiga suure huviga jälgida ei viitsiks. Eks see üks Teflonsuslikute teineteise kõrinärimine saaks olema.

Praegune erakondade rahastamisskandaal ja usalduskriis on põlvkondade vahetuse tulemus. Nagu mainitud, põlvkondade vahetus eeldab uue kultuuri ja meetodite rakendumist. Paraku on Eesti poliitikas asendunud vaid inimesed, aga erakondlik kultuur on jäänud samaks. Kui Märjad Mägrad vähemalt teadsid, mida sponsoritelt neile sokutatud rahast pungil kilekottidega peale hakata, siis Teflonsuslikud andsid need lihtsalt Silvar Meikari kätte. Ja see ei olnud ilmselt hea ja jätkusuutlik plaan.Eks erakondade peakontorites käib nüüd kõva ajude ragistamine, kuidas oma pisut roostes masinavärki uutel põhimõtetel tööle saada. Ega see lihtne ülesanne ei saa olema. Muu seas, Eesti ettevõtluses on näha juba uue põlvkonna sündi. Need on noored tegijad, kes loovad oma ettevõtteid, mis baseeruvad nende endi oskustel ja teadmistel. Igatsorti start-up’id, “äpimeistrid” ja IT nikerdajad, kes silmade särades üritavad maailma muuta. Vaevalt see kõigil õnnestub, aga suurima tõenäosusega näeme peagi Tallinnas sõitmas patsiga poiste kollaseid Lamborghinisid. Viimasel ajal on ka Eesti ühiskondlikus elus tunda värske mõtte ja kultuuri ootust. Rahulikum rahvas annab Hartale allkirja, vihasem seltskond läheb plakatitega tänavatele ja nõuab valeliku poliitika lõpetamist. Kodanikuühiskond on üha häälekam ja mõjukam. Ilmselt sünnib lähiajal nii mõnigi poliitiline start-up, mis üritab vanadele olijatele kohta kätte näidata. Need on inimesed, kes millegipärast ei usu, et Eesti riiki oskavad ja suudavad valitseda ainult Reformierakonna vanameistrid. Parlamendierakonnad seisavad silmitsi aga tõehetkega – ega see põlvkondade vahetus kõige edukamalt pole õnnestunud. Edasiminekuks tuleb muuta erakondade poliitilist kultuuri ja töömeetodeid. Võib-olla tasub kaalumist idee, et Teflonsuslikute põlvkond üldse vahele jätta?