Tiit Pruuli: kahju, et pidin hagi esitama

„Kahjuks nii tuli teha,“ lausus Pruuli. „Teate, kõik, mida mul antud asjas hetkel öelda, panin kirja oma Facebooki seinale sõprade jaoks. Kes tahab, see loeb ja rohkem, ma arvan, ei ole põhjust hetkel kommenteerida,“ lausus Pruuli.

Pruuli ei soovinud sel teemal rohkem diskusiooni pidada. „See tava, kus mõlemad pooled hakkavad… Minugipoolest poleks olnud mõtet kohtusse minna, me oleks võinud turuplatsil kokku tulla ja karjuda, kes kõvema häälega karjub. Soliidne on rääkida kohtus asjad selgeks,“ lausus Pruuli.

Küsimusele, kas tema eesmärk on kohtus jõuda selgusele, miks temast niimoodi kirjutatakse, vastas Pruuli, et teda see tegelikult ei huvita. „Mind huvitab see, et ei kirjutataks valet,“ märkis ta.

Rubladest. Sõpradele, kes mõistavad.

See võiks olla aastal 1995. Ei mäleta, kas kevadel või sügisel, aga väljas oli tuuline. Juhtusin Vabaduse väljaku bussipeatuse juures kokku Mihkel Mutiga. Poliitilistest põhjustest lähtuvalt olid koond- ja keskerakond tirinud rublamüügi, millele 1992-1993 teeniti Eesti riigile oma aja kohta oluline sissetulek, kriminaalprotsessi teele. Sihtmärkideks Kallas ja Laar, aga rataste vahel jäid esmalt hoopis teised mehed.

Mihkel vangutas mind nähes pead ja ütles umbes nii, et kurb küll, kui sulle nüüd see rublamüüja nimi külge jääb. „Ah, jama, ei jää midagi,“ rehmasin käega ja mõtlesin, et küll kirjanikuhärra on ikka elukauge mees. Olin kindel, et see asi laheneb kuu-paariga ja rahu majas.

Varsti saab nonde rublade müümisest 20 aastat. Lõpuks ometi tahan ma selle etapi oma elus lõpetada.

Ebameeldivaid asju püüab inimene ikka kuhugi tagumistesse ajusoppidesse lükata. Olen püüdnud unustada toonast põhjalikku kriminaaluurimist, kus võeti algosadeks mu pangaarved, välisvisiidid jm, ja alandavat kohtuprotsessi. Olime endi arvates teinud midagi suurt ja ilusat, aga riik kohtles meid kui vargaid ja vaenlasi.

Kui Riigikohus lõpuks teatas, et ei näe rublamüügis seaduslikke probleeme, arvasin, et võin selle teema enda jaoks emotsionaalses plaanis nö alumisse lauasahtlisse panna. Olin tänulik inimesele, kes keelitas mind kohtupidamise ajal viskama peast mõte loobuda Eesti kodakondsusest. Aga ometi leian teatava regulaarsusega Äripäevast kommentaare, mis kaudsemalt või otse süüdistavad mind riigi raha varguses. Viimase aasta jooksul on Äripäev järjestikku avaldanud kirjutisi, mis on need väited taas aktuaalseks teinud.

Püüdsin advokaadi vahendusel Äripäevaga asja klaarida, aga teema eest vastutava Aivar Hundimäe seisukoht oli, et nad ei ole valmis kompromissiks, millega ütlevad, et varem Äripäevas ilmunud info on vale. Ma ei tunne Hundimäge, aga mu kunagised ajakirjanikest kolleegid on kinnitanud, et tegu on hea ajakirjaniku ja korrektse inimesega, kes kaitseb toimetuse au siiras veendumuses, et andmed, mida toimetus on rublamüügi kohta avaldanud, on tõesed. Minul ei jää antud olukorras ka muud üle, kui kaitsta enda au. Eks vaidleme siis selle põhimõttelise eriarvamuse kohtus rahulikult selgeks, ehkki tean, et igasugune kohtus käik kulutab aega, raha ja närvirakke.

Aga veel raskem oleks mul kunagi 50 aasta pärast, kui mu lapsed mõtleksid, et miks siis isa ikkagi valele vastu ei hakanud.

Tänan, et süveneda viitsisite. Ühtlasi luban, et see on mu viimane rublateemaline sõnavõtt enne protsessi lõppu.

Räägime ikka rahulikult kunstist ja kirjandusest.