Vennad Tõnisted. Tuule suund on õige

Veel enne vendade Tõnistetega kohtumist lugesin 1996. aasta ajalehest, et Toomasele ja Tõnule meeldis purjetada tugeva tuulega. See tuli neil hästi välja. Miskipärast tuleb see enne intervjuud meelde.

Mu ees on kaks venda, täiesti sarnased ja läbinisti rahulikud. Rahu aitab vist alust ka tugeva tuulega pinnal hoida Terekäe ulatamiseks tõusevad nad püsti. “No vaata ise. Kes on poliitik?” küsivad nad, kui uurin, et kes on Toomas ja kes on Tõnu. Üks on ülikonnas, teine soojas kampsunis.

Siinkohal tekib korraks kerge hingeline segadus: ma tean, et Toomas kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu, viimastel valimistel sai ta Pärnumaa inimestelt 1863 häält. IRLi kuuluvad teatavasti aga nii respublikaanid kui ka endistest isamaaliitlastest kampsunid. Et siis...?

Aga ei. See pole mingi semiootiliste mängude koht. Ja õige vastus on mõistagi, et poliitik on ülikonda kandev Toomas.

Vendadega rääkides tekib tunne, nagu oleks Tõnistetel kogu aeg silme ees siht, kuhu nad rahulikult pürgivad. Sealjuures aitavad neil ees­märgini jõuda järgnevad vahendid: hasart, järjekindlus, tahe olla parim, konkurentidega võistlemine, järjepidev töö. Harjumus asjaga tegeleda, mitte püssi põõsasse visata. Ja see kehtib Tõnistete hinnangul kõikjal, ja nii spordis kui ka ettevõtluses.

“Spordis sa ju näedki, et elus ei tule asjad kergelt,” rõhutab Toomas. “Pead vaeva nägema.”

Vaeva on Tõnisted näinud, sellest räägivad tulemused spordis ja ettevõtluses – medalid ja edukad firmad. Ma tahan aga teada, mida nad naudivad. Selgub, et lihtsaid asju. Tõnu loetleb Pirita metsas koeraga jalutamist, sporti ja lastega tegelemist. Tõnu lisab, et laste õppimistempo on nii suur, et on kohe hea meel, kui saab neid aidata ning ühest kohast teise viies samal ajal rahulikult juttu ajada.

Siiski on asi, mida vennad tõeliselt naudivad ja milles end hästi tunnevad, endiselt purjesport. Tänavu käisid nad ka Itaalias Melges 24. maailmameistrivõistlusel.

Tõnu: “See on korralik nädalane üritus, hästi uhke. Purjetamine on olümpiasport, sealt edasi minnakse profisporti. Ja neile makstakse seal kõvasti pappi, et nad sõidaks.”

Toomas: “Võistluste ajal ligi tuhat eurot päevas.”

Tõnu: “Aga meie oleme amatöörid, maksame ise.  Aga  sealjuures ei sõltu jällegi kellestki teisest. Purjetamine on koht, kus oleme talendid, nutune oleks seda mitte teha.”

Toomas: “Eks meil ikka selline väike dilemma on. Päris tipus püsimiseks peaksime rohkem trenni tegema. Aga kuna tegeleme purjespordiga nüüd vaid hobi korras, siis mõtleme teadlikult: ei hakka täna trenni tegema, vaid pigem läheme lastega kuhugi! Või ei tee nii tugevalt trenni – meie eesmärk pole võita.

Naudime, et keegi ei istu meie selja taga ega ütle, et olen teile raha andnud  või et riik ja rahvas on teid  toetanud.”

“Tõnu ja Toomas ei tunne publiku painet. Meid ei aidanud Nõukogude Liidu ametnike käsud ega ka praegune avalikkuse surve. Me ei taha levitada lippe, aga kui läheb hästi, siis annab saavutusele tunnet juurde: Eesti võitis. Seda tunnet me teame.”(ajakiri Luup 1996)

“Võistlusteks valmistudes ei näidanud me kolm-neli kuud emotsioone välja: meil oli kindel siht.

Me peame töötama selle nimel-nimel-nimel. Ja kui sa suudad teha sinnamaani kõik saja­protsendiliselt, nii nagu planeerisid, ja siis tuleb tulemus ka… siis sa naudid seda teistmoodi. Sageli küsitakse, et mida pärast medali saamist tegid, pidutsesid? Ei. Sa lähed tuppa, viskad voodisse pikali – ja sul on nii kaif olla! Sa lihtsalt naudid, tunned, et tegid ära. Töö on tehtud. Tulemus tuli ära,” selgitab Toomas.

Olümpiamedaliga kaasneb rahva poolehoid, au, isegi joovastus, emotsioonide paraad. Ma ei tea, miks nimetatakse olümpiamedaliste sangariteks, aga kahtlustan, et tunde pärast, mille tekitab võitmine massis. Medal räägib loo raskest trennist, tahtest, voorustest. Sellega kaasneb meeletu sära. Sport on olümpiamedalite nimel võitlejate jaoks enamasti elu kõige olulisem küsimus. Elatakse spordi nimel – ja spordile.

Ning siis ühtäkki, karjääri lõpus, seda enam ei ole. On vaid mälestus ja medal. Tõnistetel on neid kaks.

Toomas: “Siis võib-olla tundus, et medal ongi selline A ja O ja muu on tähtsusetu, et saavutused ja võistlused on kõige tähtsamad. Aga tulevad pere ja lapsed, siis saad aru, et nemad on prioriteet number üks.”

Tõnu: “Minu meelest on isegi ohtlik, kui asju nii  lihtsustatult vaadatakse. Noorest peast tundub nii, et sport – see on elu. Oled nõus isegi oma tervise  ja tuleviku karjäärid untsu keerama. Tegelikult on see su elust võib-olla üks neljandik. Vähem veel. Hakkad kümneaastaselt sporti tegema ja arvad, et 25 – 30 aastaselt on kõik läbi.

Aga pikk elu on ees! Järelikult sel hetkel see on elu tipphetk. Aga pärast – mida sa selle elu tipphetkega peale hakkad? Käid ja räägid, kui kõva sportlane sa olid? Näitad pilti ja medalit? See ei ole ju tulevik. Pigem leian ma, et hästi tuleb elada igal ajahetkel. Tuleb püüelda uute kõrguste poole, eesmärke seada.”

Tõnu väidab, et nad on sellest kogu aeg aru saanud: see üks etapp elust on väga tore. Eesmärke ja unistusi tuleb kindlasti täita. Aga edasi..?

Tõnisted on  alati kainet meelt hoidnud. Tippspordi­päevil vedasid nad laagritesse koolimaterjalid kaasa ja õppisid. Haridus, rõhutavad nad, on oluline. Tõnu sai EBSis bakalaureusekraadi ärijuhtimises ja magistrikraadi sotsiaalteadustes, Toomas lõpetas aga Tallinna Pedagoogikaülikooli kehakultuuri teaduskonna.

Toomas: “Sa ei pea kohe minema ülikooli. Minu nägemus on selline, et siis ei ole sa eluküps. Sa ei pruugi aru saada, miks sul seda vaja läheb. Kui oled natuke vanem, äriasju teinud, kogenum, siis sa võtad ülikoolist palju rohkem. Sama siin.

Võtsime laagrisse õpikud kaasa ja õhtuti õppisime paar tundi. Teised sportlased ei saanud aru, kuidas me viitsime. Aga ühel hetkel pead mõistma, et elu läheb edasi. Elu ei ole lihtne.

Praegustel tippsportlastel on aga teistmoodi, neil võimalus ka kaugõppes haridust omandada. Nad ei pea seda sellises tempos tegema nagu tavalised üliõpilased. Õppimiseks on kõik võimalused loodud.”

Tõnu: “Ettevõtluses on samamoodi, võid osta aktsiad börsilt, saada kogemusi väiksemaid osalusi omades. Ei pea kõike suurelt ette võtma.”

Toomas on alates 1998. aastast IRLi liige. Riigikokku võttis Toomas suuna siis, kui tundis muret riigi pärast. Ta leiab, et kui riik läheb õiges suunas, siis pole mõtet sinna kaasa rääkima -noogutama minna.

“Kui mina läksin, siis oli üleval palju ohte ja muresid. Liitusin ju üheksakümnendate lõpus, mäletame kõik, mis tollal toimus. Oli palju väikeseid erakondi ja küsisime endalt, kas allmaailm võib Tallinna linnavolikogu üle võtta. Siis toimus poliitika hoopis teisel tasandil, riigikogus samamoodi – püsis hirm, et kas tuleb olukord, kus jagatakse olematut raha ja lõpuks ei ole kellelgi võimalik hästi elada,” ütleb ta.

Toomas tunneb end maailmaparandajana, ja seda adus ta juba kooliajal, mil ebaõiglust tunnetades õpetajale vastu hakkas. Riigikogu tundus loomulik jätk.

Praegu on aga 2012. aasta novembriöö. Juku-Kalle­ Raid puistab sotsiaalmeediasse ööistungitest värvikaid kirjeldusi. Keskerakond on võtnud enda peale venitustaktika, nõudes jonnaka järje­kindlusega kümneminutilisi vaheaegu. On käimas järgmise aasta riigieelarve koostamine.

“Ajab vihale, et on näha, et riigikogus ei ole paljud liikmed pereinimesed. Tegeletakse lihtsalt mänguga. Keegi annab kusagilt käsu, et kuulge, me pole tükk aega pildis olnud, teised on palju rohkem pildis! Siis pannakse telgid üles, Tallinna TV tuleb otseülekannet tegema, täielik aja ja raha raiskamine. See ei vii ju mitte kuhugi, vaid tekitab inimestes arusaama, et kogu aeg on mingi jama.

Ja siis sa istudki seal ja mängid lihtsalt lolli, käid iga kümne minuti järel hääletamas. Tehakse poliitikat, mis ei vii mitte kuhugi. On näha, et inimestel pole midagi efektiivsuse peale rajatud olnud. Mõeldakse vaid, kuidas pildis olla,” ütleb Toomas.

Tõtt-öelda pole ma ajakirjanikuna nii leebet viha tükk aega näinud – olukorda, kus inimene räägib vihast teksti üdini rahulikult.

“Tol hetkel olime kahekordsed olümpiamedalivõitjad. Ja kui läksime poodidesse, tassisime kaste, viisime kaupa, siis väga palju kohtasime suhtumist: kas tõesti on seis nii hull, et meeste eest nii kehvalt hoolitsetakse? Kelle jaoks odav töö, kelle jaoks mitte. Aga inimene peab elus kõik tööd ära tegema, et kogemusi saada,” räägib Toomas. “Ja valehäbist tuleb üle olla. See on midagi, millest tuleb üle saada. Eestlased on jube uhke rahvas.”

1992. aastal panid vennad Tõnisted aluse edukale hulgifirmale LTT. Tänavu novembris tähistas ettevõtte juubelit.

“Avastasime tol ajaperioodil enda jaoks šokolaadikreemi. Eestis seda sisuliselt ei olnud. Jube mõnus, paned saia peale. See mood jõudis mõne aja pärast ka Eestisse. Veinijoojad me tookord ei olnud, tegime sporti. Aga tol hetkel oli olukord selline, et pood ütles, et meil ainult üks punane vein on. See oli Eesti tase!” ütleb Tõnu ja naerab. Ettevõtluse ajendiks on vendadele vabadus, kindlustunne.

Aga see kõik paneb neid küsima – kui palju raha on palju? Ja miks ma seda teen? Täna on nii palju raha, homme on kümme korda rohkem. Mis mu elus muutub?

Pilt on seega taas laiem. Tõnisted said aprillis 45. Lapsi on mõlemal kolm.Vennad peavad oluliseks lastega koos oldud aega, üritusi, võistlusi, isadepäeva – kvaliteetaega, mis elu rikastab. See on parem vairant kui nii 40-50 aastaselt üle­töötanuna esimene infarkt saada. Näiteks.

Elus hindavad vennad (mõlemad) järgnevat: ausust, siirust, patriotismi, sõnapidamist, lugupidamist teiste suhtes. Põlgavad ebaausust, ebasiirust ning ülbust.

Veel kõlab intervjuu lindistusel sõnapaar “sotsiaalne vastutus” – vennad tahavad tagasi anda.  Aastaid tagasi, tippspordipäevil, said nad toetust ühiskonnalt, võimaluse teha sporti. Jäänud on tänu­tunne.

“Tegelikult oleme kogu selle aja toetanud nõrgemaid. Lastehaiglat, sporti, puuetega lapsi. Kui meil läheb kehvasti, siis sinna anname ikkagi raha, sest nii ei saa, et kord läheb hästi, siis anname, ja kui halvasti, ei anna. Need on suured summad, ja ongi läinud sinna.” ütleb Tõnu.

Muide. Üks küsimus on konksuga. Ma tahan teada, kas Tõnu on teinud kaksikute trikki ja käinud Toomase asemel riigikogu saalis istumas. Vastus:

Tõnu: “Vahet ei tehtaks, aga kuna ma paljusid sealt tunnen, siis ma jääks vahele.”

Toomas: “See on laiem küsimus. Ühe korra võid pulli teha, aga tegelikult rikud sa ju seadust. Jõuaksime selleni, et osa ühiskonnast mõtleks küll, et vaata kui kihvt, tegid pulli! Aga tegelikult oleks see Eesti seadustele näkku sülitamine. Libe tee.”

Tõnu: “Ja ma arvan, et nii lihtne see ka ei ole.”

Toomas: “Ei – lähed sisse, vajutad nupu ära ja tuled tulema. Aga noh…”

Lubadused on mõlemale äärmiselt olulised. “Kui midagi lubad, siis tuleb see ära teha. Kui kokku lepid, siis on kokku lepitud,” tõdevad nad.

Ja veel: “Kui midagi teeme ja asi puusse läheb, siis maksame selle kinni. Mitte nii, et jääme kellelegi võlgu, et asjad on korstnas. Me pole kunagi kellelegi midagi võlgu jäänud:”

Fair play ühesõnaga. Nii spordis kui elus.

Stiilinäide vendade mõttejätkamisest. Ülbusest ja üleolekust

Selle intervjuu  muutis raskeks tõsiasi, et vahepeal tundus, et vennad räägivadki komplektina, üksteise mõtet jätkates. Stiili­näide küsimusele “mida elus põlgate?”:Tõnu: “Noorematel on koolikiusamised ja asjad. Need ongi ne-ed, kes teisi kiusavad. Suurest peast see kaob ära – mõnel määral – ja tulevad uued asjad. Ülbus, üleolek…”Toomas: “…ja naudivadki seda, et saavad teisele ära teha, ennast kehtestada, olla teistest parem. Paljude jaoks on see eesmärk. Poliitikassegi tullakse mõttega – mulle on vähe­malt selline mulje jäänud – et kui muidu hakkama ei saa, siis siin on võimalus väga paljusid inimesi kamandada, olla tegija. Tege­likult pole sa mitte keegi. Aga sul on selline tunne…”Tõnu: “…ja võimu omada, tegelikult pead sa inimest teenima…”Toomas: “…ja tegelikult ongi see kõige kurvem, et sellepärast tehakse elus otsuseid, et Napoleoni kompleksi välja elada või varjata oma saamatust. Mina pooldaks ka, et enamik inimestest, kes seadusandlusele ligi pääsevad, peaksid ikka elus midagi muud ka teinud olema…”Tõnu: “…tööandja olema, pead aru saama, mida tähendab, et teed seaduse. Lihtne on visata igasugu asju. Kui kerge on ette­võtluses asju “ära põletada”, pisikeste demagoogiliste asjadega võib kogu Eestile ja majandusele nii palju käru keerata. Me oleme aga tolerantsed: igaüks elagu oma elu, peaasi, et teisi oma kiiksudega ei tüütaks.”

 

Kuula:• Daniel Bowter “Bad Day”• Katie Melua “The Closest Thing To Crazy”• Rein Rannap “Raagus Sõnad”

Loe juurde: • Stig Larssoni Millenniumi-triloogia• Mario Puzo “Ristiisa”• Tom Rob Smith “44. Laps”

Vaata• “Kill Bill”• “Forrest Gump”• “Kung Fu Panda” (joonisfilm)

• Noorest peast vaatad sporti –et see on elu. Sa oled nõus isegi oma tervise ja tuleviku karjäärid untsu keerama. Tegelikult on see su elust võib-olla üks neljandik. Vähem veel.

• Kui meil läheb kehvasti, siis toetuseks anname ikkagi raha, sest nii ei saa, et kord läheb hästi, siis anname, ja kui halvasti, ei anna.

 

Kuula:• Freddy Mercury ja Montserrat Caballé “Barcelona”• ABBA “Thank You For The Music”• Andrew Lloyd Webber “The Phantom of the Opera”

Loe juurde:• Minu esimene tõeliselt ettevõtluse alast mõtte-maailma avardav raamat oli Kiyosaki ja Lechteri “Rikas isa, vaene isa”.• Viimasel ajal loetud raamatutest tooksin esile Frederick Forsythi “Kobra”, Artur Perez-Reverte’i “Lõuna kuninganna” ja Siteg Larssoni  Millenniumi-triloogia.

Vaata• Lapsepõlve tõeline filmielamus oli “Helisev Muusika”.• Meeldinud on alati James Bondi filmid.• Meenuvad veel “Titanic” ja Schwarzeneggeri filmid.

Tsitaadid:• Poliitikassegi tullakse mõttega – mulle on vähemalt selline mulje jäänud – et kui muidu hakkama ei saa, siis siin on võimalus väga paljusid inimesi kamandada, olla tegija.

• Spordis sa näedki seda,  et elus ei tule asjad kergelt. Pead vaeva nägema.

• Sa ei pea kohe minema ülikooli. Minu nägemus on selline, et siis ei ole sa eluküps. Sa ei saa aru, miks sul seda vaja läheb.

• Ja siis sa istudki seal ja mängid lihtsalt lolli, käid iga kümne minuti järel hääletamas. Tehakse poliitikat, mis ei vii mitte kuhugi. On näha, et inimestel pole midagi efektiivsuse peale rajatud olnud.