Leidlikud zimbabwelased elavad parema elu ootuses

2000. aastal alustas Zimbabwe valitsus eesotsas president Mugabega maareformi, mille eesmärk oli valgete zimbabwelaste suurfarmid üle võtta ja nende maale ümber asustada mustad ehk põliszimbabwelased. Enamik valgeid farmereid eemaldati farmidest vägivaldselt ja valitseva ZANU-PF ametnikud ning politsei lõikasid ümberasustamisest kasu. Need uued farmerid olid enamasti kogemusteta ning polnud tegelikult farmi pidamisest huvitanud. Kiire kasum saadi tihtipeale kätte farmi masinate ja muu varustuse müügist. Lõppes ka põllumajanduse rahastamine, mistõttu muutus Zimbabwe majandus väga kiiresti ühest Aafrika arenenumast maailma halvimaks. Zimbabwe hinnatud eksportkaupade, nagu tubaka, kohvi ja puuvilla kasvatamine lakkas ja riigi majanduse selgroog murdus.

Majanduskrahhiga kaasnes hüperinflatsioon, mis jõudis 2008 novembris 89 700 000 000 000 000 000 000 protsendini. Paljud otsustasid ulmelise inflatsiooni ajal riigist lahkuda, enamasti mindi Sambiasse, Austraaliasse ja Suurbritanniasse. Need vaprad, kes pidama jäid, räägivad aegadest, mil inimesed töötasid palgata ning kuidas aastatega kogutud pension üleöö väärtuse kaotas.

Mitteametlik töö. Kuna Zimbabwe selleks ajaks enam suurt midagi ei tootnud ja Zimbabwe dollari eest eriti midagi osta ei saanud, olid poed tühjad. Kel oli vähegi võimalust, sõitis üle piiri kas Lõuna-Aafrikasse või Botswanasse vajalikke tarbeid ostma. 2009 jaanuarist on ametlik valuuta Ameerika dollar ja poed on jälle kaupa täis. Hinnad on erakordselt kõrged. Keskmine palk on 250 dollarit, leivapäts maksab dollari, kahetoalise korteri rent 400 dollarit ja pudel õlut 1.50.