Portselanielu tagasihoidlik uuendaja

Sabina Kaukise pintsli all valmivad eestlastele armsaks saanud motiividega portselanist lauanõud. Kruusid, kannud, vaagnad, kausid on kaunistatud Muhumaa loodusest ja tikanditest inspireeritud maalingutega.

“Olin juba ammu mõelnud, et võiks proovida midagi ise teha ja luua,” ütleb Muhu Portselani looja Sabina Kaukis. “Mulle ütles üks muhulane, et naise elus on kaks loomingulist kõrghetke. Kõigepealt siis, kui ta saab lapsed, ja seejärel siis, kui ta saab vanaemaks.” Kuna

Sabina noorim laps on just kaheaastaseks saamas, leidis naine, et just nüüd on aeg teha senises majandusega läbipõimunud elus pööre.

Sabinal kiindus nõudesse juba väikese tüdrukuna, kõige enam köitis teda juba siis portselani siledus ja mugavus. “On olemas keraamikainimesed ja portselani­inimesed. Mina olen portselaniinimene. Mulle meeldib sile, puhas asi, teine hindab jällegi keraamika rustikaalsust ja savi terapeutilist toimet,” selgitab ta.

Oma hobiga tegelemiseks leidis ta pärast pikka otsimist ühe Keilas tegutseva portselaniringi, mille juhendaja Merike Christenseniga leiti kohe ühine keel. “Merike Christensenist sai mu mentor. Ta on ehtne kunstnik ja mulle väga julgustav ja abivalmis olnud,” kiidab Sabina oma toetajat.

Tuttavatele jäid need hobina maalitud nõud silma ning hakkasid saabuma esimesed tellimused. Sabina nägi, et romantilise ja natuke rahvuslikuma portselani nišš on Eestis täitmata, mis julgustas teda edasi tegutsema.

Vestleme Tallinna lennujaama Welcome Cafes, kus ka Muhu Portselani nõud on müügil. Uurin, kas Sabina maalitud kruuse-taldrikuid võib varsti ka kohviku nõude hulgas kohata. Ta vastab muiates, et kaunid lauanõud on kohvikupidajaile igakuine kuluartikkel – mida põnevamad nõud, seda rohkem neid “kaob”. Teiseks ei pea käsitöömaalingud ohtrale masinpesule vastu.

Kruuside ja teiste nõude muster ja stiil on lihtne. Muhu Portselanil pole keerulisi taustu ega kullast ääri. Taotlus on olla põhjamaine, lihtne ja praktiline, mis sobituks igale poole. Skandinaavias on levinud väga modernne ja innovaatiline stiil, Muhu Portselan on pigem britilik ja kodune, sobides hästi näiteks maamajja.

Mustrite inspiratsioon tuleb Eestimaa loodusest ja Muhu tikanditest. Sinise sarja rukkilill ja viljapea on klassikaline, mida tahetakse ja küsitakse ka kingituseks. Sinine on kindluse värv, millele omistatakse rahustavat toimet. Peale populaarse sinise sarja on mustrites veel maasikad ja põllulilled. Põllulilli on erinevaid – ristik, murtud süda ja õnnetoova Muhu kaheksa­kannaga tooted. Loomulikult ei saa Muhu­maast inspireeritud looming jätta välja rannarahva sümboleid – kalasid.

Mustrid tulevad nõudele üldjuhul peast, sest kui juba mitu tassi on tehtud, kulub muster lihtsalt käe sisse. Šablooni abi ja harilikuga ettejoonistamist kasutatakse vaid tervikliku sinise sarja puhul, kus kõik tassid on ühtemoodi. Alati leidub aga väikeseid erinevusi, hele-tumedusi. See ongi käsitöö efekt. “Mõni inimene tahab hästi ühesuguseid tasse, aga mõnele just meeldivad väikesed erinevused. Niimoodi saab välja valida selle oma tassi näiteks viie pealtnäha ühesuguse seast,” lisab Sabina.

Peale lille- ja maasikamustriliste kruuside-kannude on Muhu Portselanil ka lihtsa kujundusega kala- ja kurgivaagnad. Need on vanaemade ajast tuntud nõud, mis Sabina on tagasi kasutusse toonud. Needki esemed on läinud kiiresti kaubaks, nii et Sabina otsis võimaluse neid trükkida lasta. Trükipildiga vaagen on vastupidavam ja soodsam kui käsitöö. “Kui inimene pole seda kalli raha eest ostnud, siis julgeb ta seda ka argipäeval rahuliku südamega kasutada,” nimetab ta nende vaagnate plusse.

Huvi kodumaise käsitsimaalitud lauanõude vastu on suur ning Muhu Portselanil on palju tegemist. “Minu üks moto on, et tee seda, mida sa ise ostaksid. On näha, et selline kodune ja lihtne portselan meeldib teistelegi,” ütleb Sabina. Lisatöötajat oli hädasti vaja. Sarnase käekirjaga head töötajat oli aga leida, sest portselanimaal pole Eestis hobina nii populaarne kui näiteks Soomes ning siin väljaõppevõimalused puuduvad.

Peale Muhu Portselani on Eestis veel mõned portselanimaalijad, näiteks Helina Tilk ja Ars Portselan. Nende stiil on aga teistsugune, nii et Sabina kellelegi kandadele astumist ei karda. Muhu Portselan leitakse praegu kõige enam üles internetist tema veebilehe kaudu, samuti levib info Facebookis ning tuttavalt tuttavale.

Äsja kolis aga Sabina oma tassid, värvid ja põletusahju Loomeinkubaatori ruumidesse Veerenni tänaval. See pole mõeldud veel päris kauplusena, kuid kohapeale saab minna nõusid oma silmaga üle vaatama ja välja valima.

Tulevikust rääkides läheb Muhu Portselani looja silmanähtavalt elevile. Mõtteid on palju. Kõigepealt tahaks tellida päris oma tooriku vormi. Idee on olemas, kuid asi seisab tootjate taga. Suur unistus on ka hubasest vitriinakendega stuudiokauplusest. Naine rõhutab aga, et ta pole siiski kunstnik, vaid käsitööline, loomeinimene, seetõttu päris kauplust ta veel avama ei hakka. Selle nimel tuleb enne veidi tööd teha.

Tegelikult tahaks teha veel palju rohkem, kuid 24 tunnist päevas jääb lihtsalt väheks. Kui pisut julgemalt unistada, siis mainib Sabina, et väga tore oleks, kui ka Eestil oleks oma Iittala või Royal Copenhagen. Edasi ta ei räägi, lisab vaid naerdes ettevaatlikult: “Iga asja jaoks on oma aeg.”

Muhu kutsub

Muhumaal on meil maakodu olnud kümme aastat. Juurtelt ma muhulane ei ole, aga ametlikult küll. Tunnen suurt kiindumust selle koha vastu ja hingelt olen selle kohaga väga seotud. Meil on metsa ja kiviaedade vahel suur maaelu mugavustega maja. Talvel seal väga olla ei saa – köetavat pinda on liiga palju ja vesi tuleb ämbriga tuppa tuua.Suvel teengi portselanimaali peamiselt oma Muhu maakodus. Ja sealt tuleb paljuski ka inspiratsioon – erilise auraga õhkkond, saareelu romantika ja lilled nii tuntud tikandimustritel kui ka koduaias. Sellest sai ka ettevõte oma nime Muhu Portselan.See töö annab mulle võimaluse tegutseda nii linnas kui ka maal. Õnneks ei nõua portselan suurt tööpinda ja see on puhas töö. Tallinna kodus töötan enamasti köögilaua taga. Mul on oma suur kohver, kus on mu värvid ja pintslid. Võin pikemalt mõtlemata pakkida selle kohvri ja oma põletusahju autosse ning minna.

Põhjamaise ilu tabaja

Merike Christensen, Keila portselaniringi juhendajaPaar-kolm aastat tagasi osales Sabina portselanmaali koolitusel, kus olin juhendajaks. Ta tundis huvi, kus ma veel tunde korraldan ja siis me kohtusimegi Keila kultuurikeskuses.Sabina hakkas osalema portselanmaali ringis Keilas. Tal oli algusest peale teada, mida ta teeb ja tahab, kindel käsi ja ilus pintslitõmme. Tal on väga hea kompositsioonitunnetus eesti rahvamustri motiividel. Sabinal õnnestus tabada just seda põhjamaiselt külmades värvitoonides maalimist. Tal on mitmeid kompositsioonilisi elemente, mis pakuvad huvi paljudele.Sabinaga on rõõm koos tööd teha, ta on asjalik ja rahulik. Soovin talle palju edu kõigis tegemistes!

 

Muhu Portselani kodulehtwww.muhuportselan.com