Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Noor ja ilus
Kolmest õest, Este, Danielle ja Alana Haimist ning trummar Dash Huttonist koosneva bändi Haim esimene kauamängiv “Days Are Gone” kõlab väga reipalt.
Noorukeste õdede (sünniaastatega 1986, 1989, 1991) bänd positsioneerub mitme eri stiili vahele. Mõjutused indie-rokist, rnb’st ja üsna lihtsakoelisest tantsupopist annavad kokku päris kaasahaarava ja kergejalgse tulemuse.
Väga nooruslikud ja ilmselt väga suure populaarsusperspektiiviga esimesed palad “Falling” ja “Forever” sobivad vabalt mõne raadiojaama eetrit katma. Olgugi, et tantsulised, ei muutu need palad siiski kuidagi nõmedalt meeldida tahtvaks, vaid jäävad pigem õhuliseks ja elegantselt stiilseks.
Pea kõikjalt kostev “Don’t Save Me” on aga juba veenvalt popmuusika kõrgemates kihtides kanda kinnitanud. Kuigi üldiselt eufoorias hõljuv, muutub Haim viimases lahkuminekuteemalises palas “Running If You Call My Name” üsna melanhoolseks. Tervikuna ikkagi reipalt meelestatud album hakkab kergelt külge, ent ei oma samas perspektiivi pikajaliseks lemmikuks tõusmiseks.
Hinnang
Haim – “Days Are Gone”
Hinnang: 7