Kriips peale riigifirmade kaudu spondeerimisele

Nüüdseks on sponsorraha üle otsustamine Tallinna Sadamas kaasa toonud koguni kriminaaluurimise. Ühelt poolt oli see konflikt juba sisse kirjutatud stsenaariumi, kui Eesti Olümpiakomitee presidendiks saanud reformierakondlasest suurettevõtja Neinar Seli jäi edasi ka riikliku sadamafirma nõukogu esimeheks.

Teisalt pole aga riigifirmadel ega riigi osalusega äriühingutel toimetuse hinnangul üldse vajadust spondeerimisega tegeleda. See tuleks lihtsalt lõpetada, et vältida hämaraid skeeme ja ebavõrdset kohtlemist.

Puuduvad selged reeglid. Peamine põhjus on selles, et riigifirmade kaudu spondeerimise puhul puuduvad läbipaistvad mängureeglid, kuidas raha jagatakse. Seaduse järgi on paigas annetuste (maksuvaba) määr, ettevõte on omalt poolt võib-olla lisanud ka teatud üldise jaotuse valdkondade kaupa. Kuid konkreetne otsus, kes ja mitu lusikat sellest riiklikust meepotist saab, vormistatakse siiski kabinetivaikuses ja on suuresti juba enne paika pandud, kuna suurt rolli mängivad isiklikud sidemed taotlejate ja otsustajate vahel, varasemad kokkulepped jms. Seetõttu ei pidanud Neinar Seli isegi vajalikuks end esialgselt hääletamiselt taandada, kui Tallinna Sadamas otsustati EOKd toetada. Ilmselt ei pidanud ta seda oluliseks, sest asi oli juba enne otsustatud. Tõsi küll, hiljem võeti otsus tagasi, kui selle ümber suurem kära tõusis.

Mõistagi on üks võimalus asuda seadusandlikult rangemalt reguleerima riigifirmade sponsorsummade jagamist. Kas või toetuse taotlemise n-ö riigihankelise korra kehtestamiseni välja. See oleks aga selge märk mõttetust üleadministreerimisest. Pealegi veel valdkonnas, mida ei saa kuidagi lugeda riigiettevõtete põhitegevuseks.

Spondeerimine on paljuski seotud kultuuri ja spordiga ning riigifirmade tugi on olnud märkimisväärne. Nii võidakse selle lõpetamisele vastu seista argumendiga, et need valdkonnad jäävad vaeslapse ossa, kui (riiklikud) sponsorsummad kaovad. Siin võib ühiskondlikult oluliste organisatsioonide puhul kindlama rahastamise paika panna riigieelarvega. Samuti saavad organisatsioonid ise panna suurema rõhu eratoetajate leidmisele. Tööd võib olla sellega rohkem, aga konflikte ja avalikkuse kriitikat maksumaksja raha kulutamise pärast kindlasti märksa vähem.

Paremgi variant. Näiteks EOK poolt vaadates oleks ju isegi kindlam, kui tema (sponsor)tulud oleksid samas suurusjärgus eelarvesse arvestatud, mitte ei sõltuks riigifirmade majandustulemustest. Isegi kui firma nõukogus on otsustajaks “omad poisid”, võib alati ette tulla ootamatusi. Siinkohal soovitame taas ­Selil ükskord ometi sadamafirma nõukogu juhi kohast loobuda ja täieliseks olümpiakomitee juhiks hakata. Uute mitteriiklike sponsorite kaasamine EOK rahastamisse on seejuures kindlasti väga hea väljakutse.

Spondeerimise lõpetamisega läheb riigifirmadel kaotsi võimalus nõnda maksuvabalt annetada ehk makse optimeerida. See aga ei olegi riigifirmade tegevuse eesmärk, nagu seegi, et spondeerimine on hea moodus oma tuntust kasvatada. Kui Tallinna Sadama kasum on liiga suur, siis oleks meie majandusele märksa otstarbekam, kui vähendataks näiteks sadamatasusid. Praegused toetussummad ei kogune ju kusagilt mujalt kui sadamafirma klientide kukrust.