Naised rahapaja äärde ja aruandlus korda

Ühisrahastuse hoogustuv populaarsus on loonud idufirma Funderbeam juhi Kaidi Ruusalepa sõnul trendi, kus need, kel on kapitali ja need, kel on seda vaja, saavad lihtsamini kokku, kasutamata liiga paljusid vahendajaid. Selle asemel on tehnoloogiline platvorm, kus ühisraha kaasamine toimub.

Täna teatris NO99 ühisinvesteerimisplatvormi Fundwise korraldatud arutelul „Finantseerimise muutuv maailm“ märkis naisinvestorite klubi juht ja väikeinvestor Kristi Saare, et ühisrahastuse teel mõnda firmasse investeerides ei pea iga päev närvitsema nagu aktsiaturge jälgides. Seda investeeringut ei saa kohe maha müüa, kui sel tundub kehvasti minevat, pikem perspektiiv on ka stressivabam.

Arengufondi majandusekspert Kristjan Lepik aga leidis, et ühisrahastus kui masujärgne nähtus pole veel halba aega näinud, sest pole veel ühte terviklikku üles-alla käivat majandustsüklit läbi käinud. “Pärast majanduskriisi on toimunud finantstehnoloogia vallas suur innovatsioon, mis on toonud kaasa ka palju mitteorgaanilist loogikat, seetõttu võivad olla lähemad aastad finantsturgudel õige närvilised. Paljud asjad sünnivad pankadest ehk karmist regulatsioonist väljaspool, sest kriis tegi regulatsioonid konservatiivseks,“ rääkis ta.

Ruusalepp tõdes, et kui firma annab ühisrahastusinvesteeringu vastu osaluse, toob see kaasa palju aktsionäre, mis omakorda võib ajada paigast alustava ettevõtte fookuse, kui peab tegelema tohutult paljude väikeste aktsionäridega. „Aitab see, kui käitumisreeglid on varem korralikult kokku lepitud. Ühisrahastusinvesteeringud on kunsti kõrval kõige isiklikumad investeeringud, nendes lihtsalt tuleb juba eos riske maandada,“ sõnas ta.  

Swedbanki Eesti peadirektor Robert Kitt aga meenutas, et stardirahastu Prototroni käivitades ei nõutud alustavatelt prototüüpe loovatelt ettevõtetelt äriplaane ja aruandeid, vaid nad pidid iga natukese aja tagant tegema lihtsalt ettekande sellest, kuidas neil läinud on. „Ühisrahastus toimib samamoodi n-ö peer pressure’i ehk sõbrasurvega. Pidevalt peab selgitama, kuidas sul läheb. See on palju distsiplineerivam surve kui aruande kirjutamine,“ lausus Kitt.

Lepik märkis, et riskikapitali investeeringutes on projektide vedajatest naisi vaid 7%, aga ühisrahastuse puhul on see osakaal tervelt 34%.

Saare ütles selle kohta, et riskikapitali maailmas töötab hästi n-ö suurte poiste klubi fenomen, mis on seltskond, kust üks naisterahvas ei kipu minema investeeringut küsima, kui ta on lugenud eelnevalt palju artikleid sellest, kuidas teda seal ilmselt väga sobimatult koheldakse.

Ruusalepp rääkis oma hiljutisest kogemusest Ameerikas tegutsevast investeerimisfondist, mida veavad naised ning mis investeerib vaid naiste asutatud ettevõtetesse, sest naistel ongi juba statistikat vaadates raskem riskikapitali kaasata. „Kui aga vaadata ühisrahastuse psühholoogiat, siis see toimib hoopis teistmoodi kui riskikapitali maailm, võib-olla on asi jälle selles, et see on palju isiklikum investeering. Ei investeerita üksnes potentsiaali, vaid ka meeskonda ja ideesse, mis on ehk naistele lähedasem,“ sõnas ta.