Marge Väikenurm • 30. oktoober 2015
Jaga lugu:

Jaanus Rohumaa: pole vaja otsida süüdlasi

Eesti kõige olulisemat sünnipäeva korraldav Jaanus Rohumaa ei taha, et riigi juubel oleks kaunite kunstide festival või paraad.  Foto: Veiko Tõkman

EV 100 korraldustoimkonna juhi, näitleja ja lavastaja Jaanus Rohumaa sõnul ei tohi juubelil vihakõneleda või vastanduda. Eesti juubel on ettekääne tegemaks asju, mida on edasi lükatud.

Korraldate riigi sünnipäeva juba kolmandat korda. Eelnenud on 90. ja 95. aastapäev, nüüd on sajanda sünnipäeva kord. Millised kolme sünnipäeva erinevused on?

90. sünnipäev oli esimene, mida suuremalt tehti. Varasemad olid tagasihoidlikumad. Rühm, mis seda läbi viis, väga suur ei olnud. Kolm kuni viis inimest, kes sellega tegelesid. Õppetundidena jääb meelde see, mis inimestele korda läks. Peateema oli ühiselt ehitatud riik, sisuks oli, et lõpetada jutt kahest Eesti Vabariigist. Kogu aeg on üks ja seesama Eesti riik olnud, kuigi vahepeal oli valitsus eksiilis ja oli okupatsioon. Audiovisuaalsed teosed läksid ka hästi korda, esimest korda tegime öölaulupidu. Õnnestunuks ei saa pidada vene sihtgrupi kaasamist. Raha kulus saja miljoni krooni kandis.

95. sünnipäev oli palju väiksem, eelarve oli kusagil 700 000 euro kandis. Proovisime midagi lastele ja noortele teha. Retoorikas on nad esiplaanil, aga kui asjaks läheb, siis jäävad nad kõrvale. 95 oli sissejuhatus sajandaks sünnipäevaks.

Aga jah, kuidagi on nii sattunud. Ilmselt seetõttu, et presidendi juurde nõunikuks läksin. Enne seda olin lavastanud mõned vabariigi aastapäeva kontserdid. Kui Ilvese juurde tööle läksin, siis ta saatis mu ka riigikantseleisse komisjoni.

Millised võivad selle juubeli nõrgad kohad olla?

Püüame neid vältida. Eelmised ongi olnud head õppetunnid, kuidas seda teha. Seekord oleme valinud pikema keerulisema raja. Ei tee üritust ülevalt alla, vaid tahame, et see oleks rahva ühine pidu. Pole mingit salaorganisatsiooni, mis plaani teeb. Teeb peo ja kutsub inimesed kokku. Kas neile see meeldib või ei. Ma ei usu, et varitseb mingit ohtu.

(Rohumaa räägib ka, et ta ei taha, et Eesti juubel muutuks kaunite kunstide festivaliks või paraadiks, mis oleks teine äärmus. “Vaid et juhtuks midagi, mis päriselt Eesti elu muudaks.")

Ettevõtjad on välja toonud nõrku kohti sünnipäeva tähistamisel. Näiteks milleks on vaja pilliprojekti? On öeldud, et miks siduda üritustega asju, mida pidanuks ammu ära tegema.

EV 100 ongi ettekääne lõpuks teha ära asjad, mida on aastakümneid edasi lükatud. Olgem ausad, nii see on. Ettevõtjad on kõige innukamalt kinni haaranud just pilliprojektist. Nad ei pea andma oma toetust kuhugi keskkassasse, vaid saavad toetada enda eelistuse põhjal muusikakooli või pilliostu. See on aus mäng. Pilliprojekti ei peaks kritiseerima, pigem võiks mõelda natuke suurematele asjadele. Näiteks arhitektuuriprojektile on raske leida eratoetust.

Arhitektuuriprojekti kohta on öeldud, et see ei tundu praktiline.

Raske öelda. Kui realiseerub 14 maakonnakeskust, siis on see hiilgav tulemus. Kui realiseerub seitse-kaheksa, on see korralik tulemus. Kui üks-kaks, siis ei pea ma projekti õnnestunuks. Aga meie riskikapital ei ole ka selline, mis hinge kinni võtaks. Põhirahastus peaks tulema tõukefondidest.

(Rohumaa arutleb: "Maitsed on erinevad, kindlasti mõne inimese jaoks on talumatu, et pole sõjaväeparaadi. Olulisem on, et ei tekiks meie-nende vastandumist. Et kusagil on ettevõtjad, kusagil on riik ja kusagil on veel kodanikud, kusagil on vapp - kõik nagu peaks oma nurgas väikest Eesti Vabariigi juubelit. Kindlasti on inimesi, kes üldse ei tähista, sest Eesti riik on võib-olla ebameeldiv. Aga nendega ei saa arvestada.”)

Milliseid üritusi tahtsite juubeli tähistamise juures vältida?

On selge, et ei ole mõtet juubelil vaevata ennast vihakõnega või leida süüdlasi. Näiteks valida 100 Eesti kõige halvemat inimest.

See on ka äärmuslik näide.

No igasuguseid mõtteid liigub ikka ringi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum