Kohtumine arvamusdiileritega

Kiisler märkis, et ajakirjaniku siht on alati teada saada ja edasi anda seda, kuidas lugu päriselt oli, sellal kui suhtekorraldaja lähtub kliendi huvidest, kes soovib toimunut näidata endale sobilikus valguses. Arvamusloos, mis oli arutluse ajend, juhtis Kiisler tähelepanu asjaolule, et vähemasti pooli arvamusruumis ilmunud tekste pole kirjutatud inimesed, kelle nimi on teksti all.

Kiisler selgitas, et tema eesmärk ei olnud mitte suhtekorraldust ja variautorlust maa pealt kaotada, vaid juhtida lugejate tähelepanu sellele, et selline nähtus eksisteerib ning on hea olla sellest teadlik. Tema sõnul ei pruugi lugeja kellegi arvamuslugu lugedes arugi saada, et see pole tegelikult tema enda kirjutatud. “Tahtsin anda märku, et asjad pole alati nii, nagu nad näivad,” lisas ta. Ta selgitas ka sõna “arvamusdiiler” sündi: see on sõnast “arvamusliider” sündinud sõnamäng, mis diileri-sõna olemasolu tõttu omandas mõtteka tähenduse: diiler on see, kes vahendab. See ongi see, mida teevad suhtekorraldusbürood.

PR-bürood pakuvad Kiisleri sõnul arvamustoimetuse veergudele liiga sageli selliseid lugusid, millega loodetakse saada kiiret ja vahetut kasu. “Ära paku lugu, millesse sa ise ei usu,” soovitas Kiisler. “See viib suhtekorraldajate mainet alla.”

JLP kommunikatsioonibüroo asutaja ja partneri Kristi Liiva sõnul tuleb aga silmas pidada seda, et näiteks kõrgetel kohtadel asuvate rigiametnike puhul, nagu peaminister või president, mängib aeg olulist rolli ja tihti ei ole neil füüsiliselt aega ise lugusid kirjutada. See aga ei tähenda, et nad ei peaks oma mõtteid avaldama. “Nende tekstid on ju enamasti vormistatud, neil endal on mõtted ja arvamuslood sünnivad sünteesina,” selgitas Liiva.

Liiva lisas, et positiivne on variautorluse juures see, et kui arvamuskülgedel figueeriksid ainult need inimesed, keda on õnnistatud hea kirjaoskusega, siis oleks arvamuslugude valik ja diskussioon avalikus ruumis väga ahtake. “Professionaalne teenus kui selline pole taunitav, aga hea tavaga tuleb kooskõlas olla,” lisas Liiva.

Microsoft Eesti juhi Rain Laane sõnul tekib temal tavaliselt variautorluse võimalikkuse küsimus siis, kui mingi poliitik vastab küsimustele “ei kommenteeri”, kuid mõne aja pärast ilmub tema sulest ladus arvamuslugu. “Kui poliitik reaalselt ei suuda midagi öelda või ütleb “ei kommenteeri”, siis on asjad kahtlased,” märkis Laane.

JLP kommunikatsioonibüroo konsultandi Kaspar Jõgeva sõnul ei saa variautoriteks pidada vaid PR-agente või büroosid, tema sõnul tegelevad ka ajakirjanikud teinekord variautorlusega, edastades uudistes “kellegi tõde”, mis tekib teatud kindlate allikate valimisel. Ning näiteks teadustöödes kasutatakse tema sõnul samuti tihti kellegi teise, kogenuma inimese abi, näiteks toimetamisel.