"Eesti kauplused, hotellid ja kohvikud on jubedad!"

Artikkel

- Uudised
- Jaroslav Tavgen
- 29. mai 2016 kell 6:45
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
"Eesti kauplused, hotellid ja kohvikud on jubedad!"
Venemaa ettevõtja Dmitri Potapenko kritiseerib Eesti kohvikute ja hotellide taset.Foto: Reuters/Scanpix
Venemaal julgete väljaütlemistega kultusstaatusse tõusnud Dmitri Potapenko, kes juhib paljusid suurfirmasid ning nõustab juhte ja investoreid oma ettevõttes Managment Development Group Inc, andis eksklusiivintervjuu Delovõje Vedomostile.
Potapenko, kellel on koguni oma saade legendaarses raadiojaamas „Eho Moskvõ“ andis hävitava hinnangu Eesti restoranide, hotellide ja kaupluste tasemele.
Alguses plaanisin teha teiega intervjuu üldistel teemadel, kuid seejärel avastasin üllatusega, et teate üht-teist Eesti ettevõtetest.
Võtame jaemüügisektori Eestis. Teie jaekaubandusettevõtted teevad vigu, mida mitteeuroopalikul Venemaal keegi ammu ei tee. Sõidad mõnest kaubanduskeskusest mööda ja juuksed tõusevad püsti.
Mis vead need on?
Positsioneerimisvead, kaubavaliku vead, kliendile orienteerituse täielik puudumine. Vaatad ja imestad: riik peaks justkui idee järgi integreeruma ning saama euroopalikud kombed, kuid seda ei toimu.
Niisiis, millised vead?
Sündinud 1970.
Hüüdnimi Angry Russian.
Kaubanduskettide "Pjatjorotška", "Karusel" ja "Roznitšnaja set" peadirektor. Moskva ja Peteburi peale on kokku üle 150 objekti.
Riikliku korporatsiooni Logos hulgi- ja jaemüügikeskuste peadirektor. Grupile kuulub 7 hulgikanalit Moskvas ja SRÜ riikides, valdkondadeks on trükitööstuse tooted, investeerimisprojektid, treeningprogrammid, logistika, ost-müük.
Puitlaastplaaditehase MEZ peadirektor. Tegemist on Euroopa ühe suurema mööblidetailide valmistajaga.
KreditImpeksBanki peadirektor ja investeerimisjuht.
Grundig GmbH Moskva kontori asepresident, tema ala on müük ja turundus.
Talle kuulub Management Development Group Inc., mis nõustab, analüüsib ja koolitab toitlustus-, kaubandus- ja meelelahutusala investoreid ja ettevõtjaid.
Vara väärtuseks on hinnatud 10 miljardit dollarit.
Kõige tüüpilisem, mis ma näen on, kui väikepood või väike kaubakett püüab kopeerida lollikindlalt rahvusvahelist brändi. Sellise kauplemispunkti kaubavalik ja asukoht on mitte jube, vaid jube-jube-jube! Püütakse sisse toppida kõike: luua 200 ruutmeetrile hüpermarket. Kokkuvõttes saame poe, mis pole tulus ei müüjale ega ostjale, sest hind on liiga kõrge. Seejärel paigutab omanik uskumatu summa välis- ja sotsiaalreklaami. Aga mida seal reklaamida? Seda, et sul on kartul 20 protsenti kallim, kui naabril hüpermarketis, ning jogurt 30 protsenti kallim? Kus on loogika? Kus on terve mõistus?
Kas viga on siis sisuliselt selles, et ta avas poe kõigest 200 ruutmeetril või selles, et ta nendel 200 ruutmeetril on asjad valesti organiseerinud?
Pindalal ei ole tähtsust. Kõik peab lihtsalt vastama standardile. Teie jaemüüjate puhul võib märgata banaalset teadmatust. Venemaal on olukord hoopis teine. Siin on väga karm konkurents, mis viis selleni, et riigis tekkisid töövõtted (kasutab sõna tehnoloogia – toim). Eesti ettevõtjatele vajusid peale aga Euroopa töövõtted, mida ei omandatud ega kohandatud.
Tuleb välja, et ahv granaadiga?
Jah, midagi sellist.
Meid on ilmselt liiga vähe. Konkurentsi pole kusagilt võtta.
Ei, ma arvan teisiti. See juhtus seetõttu, et pärast Eesti sukeldumist Euroopasse sai ettevõtja alternatiivi. Ta võib arendada oma äri suhteliselt vaesel territooriumil, aga võib minna jõukamasse Euroopasse (tinglikult Saksamaale). Tal pole vajadust kasvatada kompetentsi oma territooriumil. Venelastel valikut ei olnud. Meil oli karm konkurents Euroopa jaemüüjatega ning seejuures ei saanud me mujale joosta. Nii olime sunnitud kompetentsi kasvatama.
Kõik, kes midagi oskasid või tahtsid midagi õppida, lahkusid Eestist?
Või viisid oma ärid mujale. Teised jäid territooriumi omastama. Kuna seda oli võimalik teha primitiivsete vahenditega, siis kompetents ei kasvanud.
Võtame üksipulgi lahti meie ettevõtete vead. On selline kaubanduskeskus nagu Viru Keskus.
See on näide viltusest positsioneerimisest ja viltusest standardi kopeerimisest. Kõige õigem hinnang sellele keskusele on „mittemingisugune“. Erialaslängis nimetatakse seda seebikeskuseks – kliendil pole seal mitte millegi järgi haarata. Ja Viru Keskuse praegune külastatavus on täielikult põhjendatud.
Mis on selle keskuse probleem? Pealtnäha on kõik lihtne ja arusaadav: esimesel kahel korrusel on riided, kolmandal ja neljandal raamatupood, kõrval kohvik ja restoranid.
Raamatud – see on üldse midagi fantastika piirilt. Viru Keskuse peamine probleem seisneb operaatorite valikus. Sellele keskusele sobiks kõige paremini klassikalise kaubanduskeskuse kontseptsioon.
Milles see seisneb?
Esimesel korrusel on massiivne ankur, mis tõmbab külastajaid. Viimasel korrusel on food court (toiduõu) mitme kinosaaliga. Teisel ning teistel korrustel teeniksin ma raha, üürides pindu välja.
Mis asi on ankur?
See on tugev madalate hindadega kauplus. Kas toidu-, ehitus- ja aiakaupade või elektroonikakauplus. Kõige suurema tõenäosusega sobiks üks esimesest kahest.
Praegu on seal keldris toidukauplus, mitte odavate hindadega…
See pole üldse variant. Selline kauplus peab olema madalate hindadega, kusjuures maailma tasemega, et hind oleks allpool nn hinnapõrandat.
Mainisite, et Viru Keskus on oma külastatavust väärt. Kas see on teie hinnangul madal?
Absoluutselt sobimatu sellisele kohale.
Milliste maailma analoogidega võiks võrrelda Viru Keskust?
Euroopa kaubanduskett Tescoga. Selle kontseptsioon on võrreldes Viru Keskusega rohkem läbi mõeldud.
Eestis on riidekaup väga kallis. Mis on selle põhjus? Et meid on liiga vähe?
Ei, põhjuseks on oskamatus kaupa valida. Kaubanduskeskused püüavad haarata keskmisest kõrgemat (jõukamat – toim.) klienti, kuid neid ei jagu kõigile. Ostujuhid peaksid pöörama tähelepanu sellele, kuidas töötavad eurooplased, kes püüavad Hiina riietest osta ühelt poolt mitte päris jama, kuid teiselt poolt kaupa, mis vastab ostja madalatele nõudmistele. Eesti tarbija pole rikas.
Teisisõnu, tuleb välja visata butiigid ja jätta alles säästupoed?
Butiikide nišil on õigus olemas olla, kuid teil on neid liiga palju. Üleküllus. Kümneid kordi rohkem, kui rahvas vajab.
Mida te arvate Eesti hotellidest?
Standardite järgimine on väga nõrk. Need on veel säilinud Euroopa hotellides, mis on seotud Euroopa juhtidega. Kohalike hotellide hinnad on liiga kõrged. Seda on näha ka külastatavuse ja täituvuse põhjal. On vaid üksikuid näiteid, kus euroopalik hind vastab euroopalikule standardile.
Teisisõnu, meil on head euroopalikud hotellid, mis on liiga kallid ja seetõttu ei täitu?
Absoluutselt õige.
Miks siis omanikud midagi ei muuda?
Nad ei näe seda. Ilmselt teenisid need inimesed omal ajal raha kergelt, mistõttu on nüüd nende äriks raha paigutamine betooni. Omanikud, kes on paigutanud palju oma hoonetesse, mõistavad, et nüüd on vaja raha tagasi teenida ning määravad kõrge hinnakirja. Nad ei mõista, et võtmetegur pole betoon ega ilus bassein, mille nad ehitasid, vaid keskendumine kliendile. See on kurb: kõik on tehtud kallilt ja rikkalikult, kuid teenindus ei vasta tasemele.
Kuid turistidel tuleb niikuinii kusagil peatuda. Kuhu nad lähevad?
Eestis areneb praegu korterimajutus ja hotellid hakkavad neile konkurentsis kaotama.
Kuidas teile meie restoranid meeldivad?
On üksikuid häid kohvikuid. Kuid standardeid järgivad kette mulle ei meenu. Et kett oleks kett, et minnes ühest kohast teise ei tekiks tunne, et siin töötab selgelt teine operaator. Selliseid kette ma teil ei tea.
Kas isegi McDonald’s või Hesburger ei järgi standardeid?
Hesburger on Soome päritolu, McDonald’s frantsiis. Eestis pole kohalikku autentset toodet. Eestil on piisavalt nn toiduajalugu, et luua oma legendid. Kaup/toode ei pea tingimata olema Eestist, kuid peab olema eriline.
Olde Hansa?
Jah, midagi sarnast.
On selline kett nagu Reval Cafe.
Ähmaselt mäletan neid, kuid detailselt meenutada kahjuks ei õnnestu.
Lido?
Olen käinud kolmes asutuses. Nad hoiavad standardit väga nõrgalt. Seda on näha nende personali töö põhjal.
Nii Eestis kui ka Lätis?
Lido põhiprobleem on, et nende restoranid Eesti ja Lätis erinevad üksteisest oluliselt.
Kas Euroopas on midagi, mis on võrreldav Lidoga?
Mille poolest erineb endine sovetiriik eurooplastest? NSVL – see on kangelastegu. Rebida endal särki ja viskuda ambrasuurile – see on meie moodi. Aga tüütult töötada üheksast kuueni – see pole meie asi. Eesti elab seda postsovetliku ruumi haigust üle võib-olla kiiremini, kuid sellegipoolest on see olemas. Seepärast pole millegagi võrrelda.
Me töötame vähem kui eurooplased?
Pidevalt genereerime uusi ideid selle asemel, et täiustada seda, mis on?
Jah! Just! Näiteks mina, kes ma töötan toitlustusalal, ei erine millegj poolest teistest. Lihtsalt pakun „tüütut“ madala hinnasegmendiga toitlustust. Ja ei rohkemat. Võtan ühe mõõga ja teritan seda kaua. Ei midagi erilist.
Kuidas siis meie firmad pole ikka veel pankrotti läinud?
Esiteks, tarbijad pole teenindusega ära hellitatud ja veel ei hääleta jalgade ja rubladega. Teiseks, jaemüüjad segavad opereerimise kinnisvaraäriga. Neil on hooned enda omanduses ning nad kannavad üürikulud kauba hinna sisse - loe: varastavad raha iseendalt. See on massiline viga. Meid on korduvalt meelitatud mõne toitlustuskoha operaatoriks ja juhtivaks ettevõtteks, sealhulgas Eestis, ning lugedes nende kulu- ja tuluaruandeid, olen näinud, et inimestel on peas õudne „sovetlus“, mistõttu nad valavad kaks äri ühte.
Mis on selle tagajärjed?
Õudsad. Kokkuvõttes laostuvad nad igal juhul. Lähevad üle kinnisvaraarenduse ärisse ning lahkuvad (jaemüügi – toim.) turult. Kuna klient lubab endaga jämedalt käituda, siis kriisi pole ning lähima 3-4 aasta jooksul on neil õigus teenida.
Kui keegi soovib pärast seda intervjuud midagi muuta ning viia oma kaupluse, hotelli või kohviku uuele tasemele, siis millest alustada?
Viia läbi kvaliteetne marketingianalüüs ostjate eelistustest. Mitte lähtuda enda lemmikutest, vaid analüüsida majapidamisi. Seda pole ma kellelgi näinud. Paljud ehitavad kauplusi n-ö enda järgi – et endale meeldiks. See on fataalne viga ja täieliku ebaprofessionaalsuse tunnus.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum