Restoranitest: Minu esimene restoran

Majaka tänava väike õpperestoran kõlbab kõigile – kokad harjutavad kokkamist, teenindajad teenindamist ja külastajad restorani külastamist. Valged laudlinad, salvrätid, sätitud söögiriistad – kõik on olemas, nii et ka plekkidest hoidumise, söögiriistade järjekorra ja salvrätikasutuse õppevahendid on täiskomplekssed. Menüü ja joogikaart samuti, menüüs isegi kolm käiku, ainult et lõunaroogade valik on kooli poolt ette ära tehtud.

Kõige suuremaks erinevuseks tavaliste restoranidega võrreldes ongi see, et menüüs on korraga vaid üks eelroog, üks pearoog ja üks magusroog, mis iga päev vahetuvad. Ka tipprestoranides kipub ju viimasel ajal samasugune olukord olema, ainult seal ei nimetata seda päevamenüüks, vaid nooblimalt “degustatsioonimenüüks”.

Kui Majaka õpperestoranis nädala jooksul pakutu üheks menüüks kokku kirjutada, teeks see kadedaks nii mõnegi päris-restorani. Esmaspäeval näiteks oli eelroaks lõhe-tartar wasabi-aioli ja õhitud leivaga, pearoaks küülikukroket kartuli-porgandikreemi, punaveinikastme ja köögiviljadega, magustoiduks sticky toffee puding. Teisipäeval borš lõhepelmeenidega, sea sisefilee porgandipüree, kartuligratääni, suitsuküüslaugukastme ja mustjuurekrõpsuga ning pehme piparkook Vana Tallinna jäätise ja pohlageeliga. Ja nii edasi, vaheldumisi mööda gastronoomia klassikuid ja uusarendusi: on brüleekreemi, aga on ka kukerpuu-pohlajäätist, on kitsejuustu-cheesecake punase sibula moosi ja hapukoore-peedikastmega, aga on ka borš ja pardifilee.

Muidugi polnud tegemist kulinaaria tipptaseme ega lihvitud finessidega – ikkagi õppurid. Aga usin algaja suudab hea juhendaja silma all nii mõndagi, kõik kolm selle päeva rooga olid korralikud saavutused. Magustoidu komponendid olid ehk liiga ühes võtmes ja lisand ei tasakaalustanud peamist komponenti, kuid kuna see jäi eelmisse nädalasse ja sellel nädalal on juba uued road, pole mõtet seda enam meelde tuletada.

Küll aga oli lõhe nii sobivas küpsusastmes, et nii mõnegi restorani koka peaks saatma kooli tagasi kalaküpsetamist õppima. Noored teenindajad olid muidugi ebakindlad, kuid ebakindlad on ju suuremalt jaolt ka need, kes restoranides palgal. Kui ebakindlus üldse kuhugi sobib, siis siia, õpperestorani. Siis on vähemalt lootust, et valitud elukutse ka lõpuks selgeks saab. Ega midagi valesti ei läinudki, kõigega tuldi kenasti toime ja tegelikult olid teenindajahakatised oma püüdlikkuses väga armsad.

Omaette väärtus on õpperestorani asukoht ja sealt avanev vaade. Uskumatu, aga tegemist on merevaatega restoraniga - puud on raagus ja Lasnamäe nõlvalt ulatub pilk mereni. Aknad on aga väiksel restoranil suured, täidavad pea terve seina ja lisaks taamal paistvale merele avaneb vaade kooli hoolitsetud siseõuele.