Eesti Pank: tänavune majanduskasv kriisijärgse aja aeglaseim

Valitsuse kulude suurendamine eelarvepuudujäägi abil võib majanduskasvu lühiajaliselt kiirendada, kuid majanduse pikemaajalist konkurentsivõimet kahjustada, prognoosib Eesti Pank.

Eesti majanduskasv kujuneb sel aastal kriisijärgse perioodi aeglaseimaks. Ühest küljest on majanduskasvu aeglustanud kaubanduspartnerite tagasihoidlik nõudlus, mis on piiranud töötleva tööstuse ja ekspordi kasvuvõimalusi, kuid ennekõike on selle aasta nõrga majanduskasvu põhjuseks majandusharupõhised probleemid: raskused põlevkivitööstuses ja energeetikasektoris ning lisandväärtuse kahanemine kinnisvara tegevusalal.

Majanduse potentsiaalne kasv on aeglustunud kolmel eelmisel aastal vähenenud investeeringute tõttu. Varasemad hinnangud Eesti majanduse potentsiaalsele kasvule olid 3% lähedal, kuid tootmisvahendite lisandumine oodatust väiksemas mahus on surunud potentsiaalse kasvu 2,5%st allapoole. See tähendab, et Euroopa Liidu keskmisele sissetulekutasemele järele jõudmine toimub ka edaspidi märgatavalt aeglasemalt, kui varem arvatud. Jõuliselt tõusnud keskmine palgatase pole seejuures sissetulekutaseme ühtlustumise hindamisel objektiivne näitaja, kuna see on osaliselt tulnud ettevõtlus- ja palgatulu ümberjaotumisest.

Kiiret palgakasvu aeglase majanduskasvu ajal selgitab tööjõumahukate tegevusalade parem käekäik. Suurem osa majanduskasvu takistanud tegevusaladest on kapitalimahukad (mäetööstus, energeetika, veondus, kinnisvaraalane tegevus), mis kujundavad tööturu olukorda suhteliselt vähem. Samas on tööjõumahukate tegevusalade areng olnud kiirem ja nõudlus täiendava tööjõu järele on toonud kaasa palgakasvu lahknemise majanduskasvust. Sellele on lisandunud miinimumpalga ja sektoripõhiste kokkulepete mõju, aga ka fakt, et tööjõudu jääb Eestis järjest vähemaks.

Tööturul osalemise aktiivsus, mis juba on rekordtasemel, jätkab suurenemist. Töövõimereformi tulemusena lisandub tööturule inimesi, kes jäävad suure tõenäosusega esialgu töötuks, sellele viitavad ka esialgsed andmed. Ilmselt leiavad nad mõne aja pärast siiski rakendust ja leevendavad tööjõupuudust ennekõike madalama palgaga töökohtadel, kus töötajate nappuse probleem on suurim. 

Palgakasvu indikaatorid osutavad tööjõukulude kasvu aeglustumise suunas. Selle aasta jooksul on palgakasvu kiirus taltunud. Palgatõususurve siiski märkimisväärselt ei leevene, sest seda põhjustavad peamised tegurid (sobiva tööjõu puudus ja rahvaarvu kahanemine) jäävad tööturu olukorda kujundama ka järgmistel aastatel. Tööjõukulude kasv aeglustub tõenäoliselt siiski ka edaspidi, sest ettevõtlussektori võimalused töövõtjate survele järele anda on piiratud.

Sel sügisel lõppes üle kahe aasta väldanud hinnalangusperiood ning inflatsioon on hakanud kiirenema. Kuna samal ajal toimub palgakasvu aeglustumine, siis jääb jaemüügi ja eratarbimise kasv senisest aeglasemaks. Samas on majapidamiste säästumäär viimastel aastatel olnud kõrge ning säästud suurenenud sedavõrd, et see annab võimaluse tarbimisharjumuste järsku muutust vältida. 

Ettevõtete konkurentsivõime paranemine on tootlikkuse ja majanduskasvu kiirenemiseks võtmetähtsusega. Konkurentsivõime üldnäitajad pole tööjõukulude kiirest kasvust hoolimata sel aastal halvenenud, mis võib viidata ettevõtete ja nende toodangu hinnavälise konkurentsivõime paranemisele. Sellele osutab ka selliste eksportkaupade parem käekäik, mis sisaldavad enam Eestis loodud lisandväärtust. Samas võib konkurentsivõime kannatada, kui tööjõukulude kasv mingil põhjusel ei taltu ning ettevõtted ei suuda tootmiskulude tõusu tootlikkuse kasvuga kompenseerida.

Valitsuse lisastiimul võib ühest küljest küll majandust lühiajaliselt ergutada, teisalt aga vähendada majanduse pikemaajalist konkurentsi- ja kasvuvõimet. Eesti majanduskasvu pole eelnevatel aastatel aeglustanud mitte vähene sisenõudlus, vaid kesised ekspordivõimalused. Juhul kui lisaraha abil hakatakse ergutama niigi jõuliselt kasvanud sisenõudlust, võib see takistada tööjõukulude kasvu normaliseerumist ja halvendada konkurentsivõimet. Lisaks takistaks see majandusstruktuuri muutumist ekspordipõhisemaks ja töötajate liikumist pikemaajalise kasvu seisukohast perspektiivikamatesse harudesse. Kui valitsuse plaanitavad suuremahulised investeeringud koonduvad ehitussektorisse, võib tekkida oht, et see haru kuumeneb üle, nagu juhtus kümme aastat tagasi.

Valitsemissektori eelarve püsib järgmisel kolmel aastal tõenäoliselt puudujäägis. Käesolev prognoos sisaldab uue valitsuskoalitsiooni poliitikameetmeid ulatuses, mida oldi prognoosi koostamise hetkeks piisavalt detailselt kirjeldatud, et nende mõju saaks arvestada. Planeeritavad, kuid seni täpsemalt formuleerimata tulu- ja kulumeetmed võivad nominaalse puudujäägi prognoositust veelgi suuremaks paisutada.