Restoranitest: hubane kohtumispaik Rotermannis

Sõber, kellega Platzis kohtumise kokku leppisin, uuris, mis tüüpi kohaga tegemist. Alguses jäin vastuse võlgu. Menüüs on ju Aasia segiläbi Euroopaga, niisamuti on joogikaardil veinid kokteilide ja valitud teedega. Lõpuks leidsin kategooria – “kohtumispaik”.

Taolist määratlust restoranigiidides pole, nii et võlgnen selgituse. Kui restorani minnakse hea toidu ja joogi pärast, siis kohtumiskohta eelkõige kellegagi kokku saamiseks – seega siis inimeste pärast. Muidugi on ka toit ja jook olulised, aga mitte esmatähtsad. Aastaid tagasi, kui Platz end Rotermanni kvartali ühe esimese asukana sisse seadis, tundus asukoha valik üsnagi riskantne, see osa südalinnast oli veel avastamata.

Rotermann on muutunud

Täna on pilt hoopis teine, kunagisest tühermaast on saanud linna kauneim kvartal, mis linnakodanike poolt juba üsna omaks võetud ja kust nii mõnedki olulised käigurajad läbi viivad.

Platz on hubane, kuid parajalt neutraalne, et meeldida paljudele. Ka menüü tundub olevat kokku pandud “igaühele midagi” põhimõttel. Burger, Caesari salat, tom kha supp ja heeringatartar on road, mille tellimiseks pole vaja menüüsse süveneda, neid trendikate restoranide peaaegu et kohustuslikke roogasid julgevad tellida ka väiksema restoranikogemusega külastajad.

Platz on mõelnud ka neile, kellel Caesari salatist ja tom kha’st isu täis söödud: maisteelamusi ja gastronoomilisi teemasid pakuvad gumbo, kreooli köögist pärit supp, Eesti seakülg Aasia stiilis ja glögimarinaadis veisepõsk. Veganid saavad vegantoitu ning ka laktoosi- ja gluteenivabaduseaustajatele on oma road.

Ka jookide poolest on Platz mitmekülgne: hea valik veine, sealhulgas väga paljud neist ka klaasikaupa pakkumises, mitut sorti teed ja tore valik talvekokteile.

Maitstud roogadest avaldas kõige enam muljet lepasuitsulõhe. See oli erakordselt mahe, lisandiks pakutud suvikõrvitsaspagetid kandsid südatalvele vaatamata kevadist värskust ja maitsed hakkasid kenasti kokku. Tore oli ka saiavaba portobelloburger.

Vokiroad olid aga viletsamast klassist. “Sööklatoit,” andis lauakaaslane, enamjaolt suhteliselt nuudlilembene, sellele kriitilise hinnangu. Nuudlid olid natuke liiga pehmed ja kuigi menüü lubas mango-tšilli kastet, oli tšillit ainult aimata.

Andku Platzi kokk mulle andeks, kui ta oma kastmeid kokku segades on köögis tunde veetnud, aga nii nuudlite mango-tšilli kui portobelloburgeri tomatikaste meenutasid vägagi poes valmiskujul müügil olevaid souste.

Põhjendamatult hästi hoitud saladus

Kobarkino naabrina on Platzil kinokülastajatega erilised suhted. Sama päeva kinopileti ettenäitajaile tehakse magustoidu puhul hinnasoodustus ja on olemas isegi kino-erimenüü neile, kel kiire. Lahke pakkumine, mille oleksime kindlasti vastu võtnud – kinno me just läksimegi. Ainult et Platzi kinoarmastusest sain ma teada alles hiljem, koduleheküljelt. Restoranis ei hakanud sellekohast teavet kusagil silma ega rääkinud sellest ka ettekandjad, keda meie laua juures päris mitu käis. Ilmselt oleks vaja kogu lahkus menüüsse kirja panna, kuidas muidu see klientideni jõuab.