Restoranitest: The Able Butcher alles võtab hoogu

Tegelikkus nii roosiline pole, teenindus alles kogub hoogu ja ka köögipoolel on arenguruumi. Nagu avamispäevadel võis kuulda, on restoran Hiltoni hotelliketi pilootprojekt, millega katsetatakse uut restoranimudelit, mis Tallinnas edukaks kujunemise järel võiks laieneda ka kõikidesse teistesse Hiltoni hotellidesse üle planeedi. Praeguse mulje järgi läheb laienemiseni ilmselt veel omajagu aega.

Kodulehekülg ja menüü tõstavad esile restoranis pakutavat parimat Kansase vabapidamisel veiste liha, lubavad professionalset teenindus ja pühendunud sommeljeed. Et saada täit ülevaadet, milleks The Able Butcher võimeline on, peaks restorani külastama õhtul. Nimelt on restoranil kaks menüüd: üks lõunaks, teine õhtuks, kusjuures õhtune on päevaset palju pikem ja rikkalikum.Lisaks tavapärastele eelroogadele, pearoogadele ja dessertidele pakutakse õhtul ka võimsaid 300-grammiseid ja suuremaidki veisesteike ja lambakarreed.

Päevamenüü on tagasihoidlikum ja lühem, aga kuna grillirubriik puudub, siis ka iseloomutum. Pearoogadest on valida kahe kala, ühe kana ja kolme veiseroa vahel. Kuna ka teenindus oli päevasel ajal keskmisest aeglasem ja saamatum, tekkis oletus, et võib-olla hoitakse ka profimaid teenindajaid õhtuks? Viimasel korral juhtus lõunalauas mind teenindama nii kehva ettevalmistusega ettekandja, et temataolised on isegi tavalistes restoranides haruldased.

Hinganud sisse sõõmu veise-carpaccio kohal hõljuvat hõrku trühvliaroomi, tundsin huvi, kust see tuleb, kas kastmetäpikestest või on kasutatud trühvliõli. “See tuleb seentest, portobellost,” teatas ettekandja. Nojah, tõepoolest täiendasid hõrku ja õrna liha portobello-viilud, kuid menüüd üle vaadates leidsin kinnitust, et trühvliaroom polnud pelgalt minu fantaasia vili.

Ka ettekandja poolt tehtud veinisoovitust ei saanud tõsiselt võtta: punase veini kastmega praekana juurde pakkus ta Chablis'd. Kuna põhjenduseks ei osanud ta öelda muud, kui et tema eelistab valgeid ja Chablis meeldib talle kõige rohkem, jätsin veini tellimata.

Kanale oleks vein küll kasuks tulnud, ilma selleta jäi maitseid napiks. Menüü lubas praetud maisikana lisandiks kõrvitsat ja salveid. Kõrvits oli täiesti olemas, kuid seda oli kordi vähem kui kartuliputru, millest menüü aga vaikis. Mida aga polnud, see oli salvei. Salveita kana koos magus-pehme kõrvitsa ja maitsetud kartulipudruga moodustasid ansambli, mis sobiks esindama lõunasööklat, kuid tippklassi hotelli restoranis mõjus vägagi ootamatult.

Sama ootamatu oli köögist kostev lõbus melu. Lõunane tippaeg oli just mööda saanud ja kokkadel ilmselt aega lahedamalt käes. Avatud köök on kui teatrilava, ainult teksti pole ette kirjutatud. Siiski olikokkade häältel kandvust rohkem kui mõnel näitlejahakatisel, nii et lõõp ja loba, mis tõenäoselt polnud võõrastele kõrvadele mõeldud, ulatus kaugele söögisaali.