Eestlane pärijatele mõtlema ei kipu

Swedbanki uuringu järgi on enamik vastajaist teadlikud, kes on nende pärijad, kuid testamendi on teinud vaid 15%. Viiel protsendil vastanutest on see plaanis.

Eraisikute suure laenukoormuse ajal on eriti murettekitav, et 17% pole üldse teadlikud, et siit ilmast lahkudest antakse pärijatele edasi ka oma laenud ja võlad.

Swedbanki rahaasjade teabekeskuse juht Kati Voomets märkis, et eestimaalaste finantskohustuste jääk oli möödunud aasta lõpu seisuga 8,4 miljardit eurot, finantsvarade maht 10,2 miljardit eurot. Samas on perede säästupuhver väike – 57% peredest saaks ootamatu sündmuse korral hakkama vähem kui 3 kuud.

„Pigem on finantsiline haavatus peredes suur. Kui üks laenumaksja või sissetuleku tooja peaks lahkuma, on perel üsna raske hakkama saada,“ sõnas Voomets. Voomets nentis, et surm on delikaatne teema, millest ei taheta rääkida. Kuna surm võib saabuda igas vanuses, tasuks aga ette mõelda.

Ohumärk on ka see, et pärimise osas on teadmatus kõige suurem vanuses 35-49, kus on eeldatavalt peres väikesed lapsed ja laenukohustused. Vanemas eas teadlikkus kasvab ja lausa 42 protsendil üle 75aastastest vastanutest on testament tehtud. Notar Tarvo Puri tõdes, et uuringu tulemused kattuvad sellega, mida ta näeb enda igapäevatöös.

Päritavatest võlgadest ei pääse

Puri rõhutas, et pärimise juures on oluline teada, et pärast lähedase surma tema laenu- ja võlakoormatest päriselt loobuda ei saa. „Kui kõige lähemad pärijad loobuvad, lähevad võlaküsimused järjest kaugemasse sugulaste ringi ja lõpuks on see suguvõsa selle võla pärast otsast otsani tülis, et miks lähemad seda ära ei klaarinud. Pigem võiksid mõelda kõige lähemad pärijad, et ka võlgades pärand tuleb neil vastu võtta ja kaitsta ennast pärandi inventuuri tegemisega, et nad oma taskust ei pea võlga kinni maksma. Juhul kui võlad on suuremad kui pärand, tuleks ka pärandi pankrot algatada,“ selgitas Puri.

Puri märkis, et väga levinud ja kinnistunud müüt pärimise kohta on, et pärimisprotsess kas algab või lõppeb kuue kuu pärast pärast surma. „Praeguses seaduses ei ole kuue kuu reeglit. Keegi ei ole hiljaks jäänud, kui ta kuue kuuga ei ole notari juurde jõudnud,“ ütles ta ja lisas, et see müüt pärineb väga vanast seadusest nõukogude ajast. „Pärimise osas juristid näevad, et seadusemuudatustel ei ole kiire mõju. Teadmine uue seaduse kohta jõuab inimesteni mitte poole aastaga, mitte aastaga, vaid pigem ühe või pooleteise põlvkonnaga.“

Lisaks kiputakse Puri sõnul arvama, et pärimine on väga kulukas, eriti kui ei ole tehtud testamenti. „Arvatakse, et riik võtab pärandi pealt kas 10 protsenti või tulumaksu protsendini ulatuvat protsenti. Ka see ei ole õige. Päranduse vormistamise protsessi kulu on kõige tavalisemal juhul 200 kuni 250 eurot, sõltumata sellest, kui suur või väike pärandvara koosseis on.“