Palgalõhe - kas Loch Nessi koletis?

Nagu ka eelnevatel aastatel, on täna, 21. aprillil suure kella küljes sooline palgalõhe. Korraldatakse seminare, kirjutatakse artikleid ning minnakse hiljem kommentaarides raginal tülli. Kes eitab, kes jaatab, kes katsub leida selgitusi, kes pakub välja lahendusi. 

Kasutan ühte kommentaaridest pärit tsitaati, mis peegeldab paljude arvamust: „Sooline palgalõhe on nagu Loch Nessi koletis – paljud räägivad sellest, aga keegi pole teda veel ise näinud või oma käega katsunud."

Iga-aastasest trummi tagumisest on siiski kasu. Eurostati numbrit vaadates (2013. aastal oli Eesti palgalõhe 29,9%) saadakse juba aru, et tegemist on meeste ja naiste keskmise tunnipalga võrdlusega. Keegi ei eita ka, et probleemi üks põhjuseid on tüüpiliste naiste ja tüüpiliste meeste tööde erinev tasustamine. Lihtsustatult võib ju öelda, et tõstame õdede, klienditeenindajate, õpetajate ja sotsiaaltöötajate palkasid ning vähemalt Eurostati võrdluses meil enam palgalõhet ei eksisteeri.

Probleem seisneb aga selles, et võrdse töö eest saadakse võrdset palka. See tähendab, et kui organisatsioonis on mitu analoogset töökohta, saadakse kõigil nendel ametikohtadel olenemata soost, vanusest või millestki muust sama suurt palka.

Fontese palgauuringus osales 2014. aastal 381 organisatsiooni rohkem kui 78 500 ametikohaga (ligikaudu 13% kogu Eesti tööga hõivatutest). Palgauuringute eripära on see, et ametikohad paigutatakse erinevatesse tööperedesse (nt raamatupidamine, sekretärid, projektijuhid jne) ja ühe tööpere sees tööülesannete järgi erinevatele tasemetele. Sisuliselt tähendab see, et me ei räägi enam kõigi meeste vs. kõigi naiste keskmisest palgast, vaid saame rääkida ühesugust tööd tegevate meeste vs. naiste palgast.

Seda võrdlust on võimalik teha kõikide osalejate üleselt (nii kuu põhipalgas kui ka aasta kogupalgas oli see 2014 aastal keskmiselt 10% meeste kasuks) kui ka iga organisatsiooni siseselt (eeldusel muidugi, et organisatsioonis on ühesuguseid ametikohti, kus töötavad nii mehed kui naised).

Organisatsioonide-sisene olukord on näha järgneval joonisel.

On kahju küll tunnistada, kuid selle 35% seas leidub ka organisatsioone, kes maksavadki süsteemselt naistele vähem kui meestele. Seega ei ole palgalõhe Loch Nessi koletis.

Küll aga ei tahaks lõpetada negatiivsetes toonides. Seega avaldaksin tunnustust organisatsioonidele, kus koheldakse sugupooli võrdselt.

Annan üle eeskujuliku tööandja karika elektroonikakomponente tootvale Trafotek AS, mis on suurepärane näide organisatsioonist, kust palgalõhet ei eksisteeri.